Kriis tuleb, aga millal?

Positiivsed majandusnäitajad toidavad optimistlikku tulevikuvaadet. Selles ei ole midagi iseäralikku. Küsimus on pigem selles, kas jätkuva kasvu ootused ka tegelikkuses realiseeruvad ning kas praegune kasv toetub tugevatele alustele, mille najal lõigata kasu tulevikuski.

Kui Eestis või maailmamajanduses ei leia aset erakordselt negatiivseid sündmusi, ei ole alust arvata, et majanduskasv hakkaks lähiajal pidurduma. Pigem on järgmisel aastal oodata suuremat sisetarbimise panust kasvunäitajasse, mida seni on vedanud investeeringud ja eksport. Teatavasti tõuseb järgmisel aastal tulumaksuvaba miinimum ning jõustuvad mitmed muud reformid, mis kasvatavad leibkondade sissetulekut ja avardavad tarbimisvõimalusi.

Suurepäraste kasvunumbrite valguses on paljudel – ennekõike parempoolsetel erakondadel – ahvatlus lüüa häirekella riigirahandusele. Eriti nüüd, kus riigikogu hakkab menetlema tuleva aasta riigieelarvet. Teisisõnu on lihtne apelleerida majanduse võimalikule ülekuumenemisele ning vajadusele hakata riigieelarve ülejäägi kaudu reserve koguma.

Kui aga vaadata laiemat  pilti ning praegusi sotsiaal-majanduslikke väljakutseid (vaesus, süvenev ebavõrdsus, jätkuv ääremaastumine jpm), siis kasinuskuurile minekuga tõmmatakse ühelt poolt majanduskasvule pidurit ja teiselt poolt vähendatakse ettevõtjate ja kodumajapidamiste puhvreid – valitsemissektori ülejääk (kulusid ületavad tulud) tähendab erasektori jaoks puudujääki (tulusid ületavad kulud) väliskaubandustasakaalu (maksebilansi) tingimustes. Teisisõnu, keegi erasektoris peab hakkama elama võlgu. Kuhu see viib, seda teame 2008./2009. aasta sündmustest.

Töötajate oskused on võtmeküsimus 

Mis on lähiaastate väljakutse? Lihtsustatult – tööturul toimuv ning töötajate teadmiste-oskuste tõstmine ja kaasajastamine. Ei saa öelda, et majanduses oleme saavutanud täistööhõive. Tõepoolest esineb tööjõupuudust, kuid samas seisame silmitsi tööpuudusega ehk on käärid pakutavate ning nõutavate oskuste ja kompetentside vahel.

Inflatsioonilise surve leevendamisel ei saa üle ega ümber välistööjõu küsimusest, mis jääb poliitiliselt tundlikuks teemaks. Samas signaalid töösturitelt on viidanud, et tootmisvõimsuste kasvatamiseks ruumi jagub, ent takistuseks on täiendavate töökäte puudus.

Vaja on hinnata ka riske, mis võivad viia järgmise kriisini. Küsimus ei ole selles, kas see tuleb, vaid millal – majanduse tsüklilisuse vastu me ei saa. Paraku ei ole paljud riskid kohalikul tasandil juhitavad või maandatavad, näiteks Euroopa Keskpanga intressimäärad, mis mõjutavad laenuvõtjate majanduslikku olukorda ning tarbimiskäitumist, ning arengud Skandinaavia maades, kust suuresti tuleb nõudlus Eesti ekspordi järele ja kust emapangad suunavad kohalike harude krediidipoliitikat.

Keskpikas perspektiivis ei saa unustada ka ELi vahendite ammendumist, mis on toitnud suuresti majanduskasvu vedanud sektoreid – ehitust ja teadustegevust. Seega on tervitatav poliitilise diskussiooni rõhuasetuse seadmine ja riikliku toetuse suunamine sektoritesse, millel on potentsiaali panustada palju enam majanduskasvu ja mis veavad praegu eksporti, sh töötleva tööstuse harud.