Ettevõtja ei pea eelistama riigi huve

Kurvastav süsteem

Kurja juureks on totaalmaksustamine ja padusotsialistlik solidaarsussüsteem, kus vastusaadav sotsiaalhüve praktiliselt ei sõltu maksumaksja panusest, mistõttu ükski mõistlik tegija ei saa olla õnnelik selle üle, et iga teenitud euro kättesaamiseks tuleb riigile üle poole ära maksta.

Juhul kui Eesti kehtestaks Läti eeskujul sotsiaalmaksu lae ja lubaks tegutseda lihtsustatud raamatupidamisega mikroettevõtetel, kus maksukoormus on kokku 9%, mis langeb 5–8%-le, siis poleks ka OÜtamisel mõtet. Pole siis ime, et praeguseks on Läti tööstustoodangu kasv kuus korda kõrgem kui Eesti oma.

Seaduse piires maksude optimeerimine ja maksudest kõrvalehoidumine on erinevad kategooriad. Äritegevust maksustatakse vabaturusüsteemides palgatööst madalamalt, kuna ettevõtja tegutseb omal kulul ja riisikol, pretendeerib väiksemale osale sotsiaalhüvedest ja, mis kõige olulisem, ainult nii saab elus hoida riigieelarvet täitvat ettevõtlust.

Jabur toitumisahel

Kahetsusväärselt on meil loodud jabur toitumisahel, mille tipus säravad „enamvõrdsed“ avalikud teenistujad, allpool on sotsialistliku tööseaduse abil ettevõtja kulul poputatud palgatöötajad ja püramiidi põhjas ägavad riigi silmis kahtlased ettevõtjad, kelle iga hingetõmmet tuleb kontrollida ja maksustada. Näiteks, kui avalik teenistuja saab oma taskust ühtegi senti maksmata ja alandava loomusega sõidupäevikut pidamata maksumaksja kulul mugavat autot kasutada, päevad läbi tasuta kohvi lürpida ning trallitada asutuse väljasõitudel, siis oma (mitte maksumaksja) raha käsutavat ettevõtjat karistatakse kõige selle eest trahvina kehtestatud erisoodustusmaksuga. See, mis on avalikule teenistuja puhul hea, on ettevõtjale halb.

Variserlik on tants riigikogulaste kuluhüvitiste ümber. Ühelt poolt võtavad rahvaasemikud ametnike kummitemplina vastu ettevõtlust ahistavaid seadusi, piirates ebaproportsionaalselt väljateenitud eravahendite kasutust. Meenutame siinkohal autokuludelt käibemaksu tagastuse piirangut, erisoodustusmaksu ja muud sarnast. Seevastu ei passi rahva teenritel Toompeale veereda muudmoodi kui maksumaksja raha eest liisitud kõrgkeskklassi autoga, sestap „vähendati“ maksuvaba kululimiiti määrani, mis vastab keskmise riigikogulase vabaturuväärtusele.

Pahatihti unustatakse, et kui pole vaba ettevõtlust, pole ka palgatöötajaid ega avalikke teenistujaid.