OÜde maksustamine vajab seaduslikke piire

Vähesed maksuõiguslikud probleemküsimused on leidnud ajakirjanduses sellises mahus ja korduvalt tähelepanu, nagu seda on saanud OÜtamine. Teema emotsionaalsem käsitlus algas paar-kolm aastat tagasi, kui ametis olnud rahandusminister võttis asja kokku järgmiselt: „Moraalses mõttes on sel juhul tegemist pettusega, juriidilise sõnakasutuse saab anda aga vaid kohus.“ Olukorra erinevus varasemast seisneb hetkel selles, et maksuhalduri juriidiline sõnakasutus on kohtus võitnud, poliitikud vaikivad ja emotsiooni hoiab üleval Äripäev. Tänaseks on arvatavasti vähe alles neid, kellel selles teemas enda arvamust ei oleks.

Praktilist selgust pole ikka

Praktiline õiguslik selgus teemas on aga jäänud täpselt sama lootusrikkaks või lootusetuks, nagu see oli teema puhkemise alguses. Täpsemalt on probleem selles, et maksude mõttes riskantne ala ei jookse mitte mööda õiglast sirget joont, vaid sarviliste siksakkidega. Teiste sõnadega, maksuhalduri OÜtamise juhend ei ole teemat lõpetanud.  Jätkuvalt eksisteerib määratlemata ebaselge ala, mille puhul tuleb arvestada tõsiste maksuriskidega ja väärtushinnangute põrkumisega. Piiride tõmbamisel saab anda järgmised soovitused: ühemehe OÜs tegutsev inimene peaks kõikide enda tehingute puhul hoolikalt läbi mõtlema, kas tehing tehtaks täpselt samadel tingimustel ka siis, kui osapooled oleksid võõrad.  See reegel kehtib põhimõtteliselt iga kulu tegemisel ja ka tulu saamisel või sellest loobumisel. Just sellest alustabki maksuhaldur joone tõmbamist õige ja vale vahele.