Minna või jääda?

Suurem osa koalitsioonileppest koosneb üldsõnalisest jutust, millest jäävad kõrvu ebamäärased lausejupid nagu „jätkame struktuurseid reforme“ või „edendame horisontaalset koostööd“. Haldusreformist rääkides tegeldakse jätkuvalt tagajärgede, mitte põhjustega – et kuidas ikka avalikke teenuseid paremini osutada ja praktilisemalt raha jagada ning kokku hoida. Aga kust see raha peaks tulema, sellest koalitsioonilepe vaikib. Ma tuletan meelde: raha tuleb riigile ainult ja ainult ettevõtlusest! Ka mikroettevõtlusest! Mitte mingeid haldusreforme ei oleks vaja, kui riik sellest aru saaks, et pigem olgu sada väikest kui üks suur. Kui riik mõistaks, miks oleks vaja sisse seada maksuerisused maapiirkondade ettevõtjatele. Kui üldse keegi otsustajatest mõistaks, miks on vaja luua tingimused, et maale koliks rohkem inimesi! 

Mida meie, mikroettevõtjad, peaksime nüüd tegema? Jääma riigi patriootideks ja maksma, hambad ristis, üle poole käibest jätkuvalt maksudeks? Või registreerima oma firma Suurbritanniasse või Lätti, kuna seal on kasutusele võetud just need maksusoodustused, millest enne valimisi nii väga unistasime?

Muide, statistika näitab, et alandades ettevõtjate makse, maksulaekumised riigikassasse hoopis suurenevad – paradoksaalne, eks ole, aga see on Läti kogemus. Sarnast kogemust on võtta mujaltki ja see kinnitab vaid üht – inimestel on oma valulävi, milleni ta maksab ausalt makse. Kui see valulävi ületatakse, hakkab inimene petma.

Praegu võib vaid kahetsusega tõdeda, et Eesti on valinud tee, mis ausat väikeettevõtlust ei soodusta. Professionaalsed projektikirjutajad ja mustalt tegutsejad solgivad jätkuvalt turgu ja aus ettevõtja on kahevahel – minna või jääda? Südametunnistuse küsimus, kuniks seda südametunnistust jätkub. Eks aeg näitab.