Väikeettevõtja valik - peta või virele

Aga nüüd siis minu eksperimendi juurde. Kõigepealt tahan öelda, et ma armastan Eestit, ja tahan, et tal läheks hästi. Ma tahan anda oma panuse selleks, et Eesti riik hästi toimiks, mis tähendab, et tahan olla aus maksumaksja. On ju selge, et kõik inimesed ei suuda end ise ülal pidada ja selleks ongi üht hästi toimivat riiki vaja.

Selleks aga on vaja ka hästi toimivat ettevõtlust – seadusi ja maksumäärasid, mis toetaksid ettevõtjat, kes tahab ausa tegevusega anda riigi toimimisse oma panuse. Oleme vahest kõik kuulnud räägitavat Rootsist kui heaoluriigist ja selle riigi kõrgetest maksudest. Sellest kõigest on jäänud paljudele ettekujutus, et tuleb kehtestada astmeline tulumaks, taastada ettevõtete tulumaks jne. Sest Rootsis ju nii on ja vaadake, kui suured on nende toetused meie toetustega võrreldes. Ma kohe räägin teile, kuidas on tegelikult.

Olen olnud ühe suure Rootsi firma raamatupidamise eest vastutav juba 15 aastat, seepärast oskan võrrelda ja seepärast kriibivad Eestis levivad valeväited ka väga kõrva. Viimati kuuldud valeväide oli näiteks see, kui peaminister ühes intervjuus väitis, et nii lihtne, kui on Eestis käibedeklaratsiooni esitada, ei ole mitte üheski teises Euroopa riigis. Et mis mõttes?

Ma olen Rootsis esitanud elektroonilisi käibedeklaratsioone 15 aastat ja kuni käesoleva aastani ei olnud ajaliselt ega keerukuselt mingit vahet, kas esitan seda Eestis või Rootsis – mõlema riigi blanketid olid väga sarnased, mõlemad vastavad ju ELi seadustele ja täita tuli väga sarnaseid lahtreid. Kuni selle aastani, kus Eesti firmadelt nõutakse 1000euroste tehingute deklareerimist – sellist asja pole Rootsis kunagi olnud ja alates sellest aastast võtab Eestis käibedeklaratsiooni esitamine seetõttu ka rohkem aega. Ja siis väidab peaminister, et kusagil mujal pole see nii lihtne? Lisan igaks juhuks juurde, et mul pole 1000euroste arvete deklareerimise vastu midagi – leian isegi, et see on üks väga nutikas idee petturite vahelevõtmiseks, nii et las ta olla. Aga üks müüt on jälle juurde tekkinud peaministri suu läbi.

Ausa ettevõtluse hind

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida – ma tahtsin rääkida peamiselt meil kehtestatud maksudest ja sellest, mis on ausa ettevõtluse hind. Kes minu lapikoja lehte jälginud, need teavad, millised on minu toodete hinnad. Olen sellega seoses näinud kaht tüüpi suhtumisi: neid, kes arvavad, et selline käsitöö peabki kallis olema, kuna mõistavad, et see on väga aeganõudev töö, ning neid, kes minu kõrgete hindade peale minestavad ja lähevad ostavad diivanipatju kümne euro eest.

Jah, need kümneeurosed ei ole küll nii peen käsitöö, aga selge on see, et 65–70eurone padi on üsna eksklusiivne ost. Ma olen püüdnud samas igati vältida sularahas (loe: mustalt ja odavamalt) müümist, sest leian, et ma ei saa ehitada oma äri pettusele. Ma pean nägema, kas on võimalik ausalt makse makstes ellu jääda – sest ainult sellisel ettevõttel on pikas perspektiivis tulevikku. Aga kas te teate, kui palju ma maksan ühe 65eurose padja eest riigile? See number on ei rohkem ega vähem kui 35 eurot! Kas te kujutate seda ette? Selle 35 euro sees on siis käibemaks umbes 11 eurot + tööjõumaksud (kokku 38% palgale kulunud kogukulust).

Arvutamisel arvestasin konkreetse padja peale kulunud tööajaga ja võtsin padja netohinnast enne maha ka materjalikulu. Ülejäänud summa rehkendasin ümber ausalt väljamakstavaks palgaks, arvestamata siinjuures, et on olemas veel kaudsed kulud – näiteks elekter jm, mille maksmiseks peaks ka midagi üle jääma.