Eesti langemine maksukeskkonna pingereas on ohumärk

PricewaterhouseCoopers koostab koostöös Maailmapangaga igal aastal uuringu, mis seab riikide maksukeskkonnad paremusjärjekorda ettevõtjasõbralikkuse alusel. Viimase uuringu põhjal on Eesti maksukeskkond maailmas 38. kohal, kukkudes aastaga 4 kohta.

Kui me mõned aastad tagasi Maailmapanga ja oma New York’i kolleegide palvel esimest korda ühe hüpoteetilise äriühingu maksukohustust välja arvutasime, ei arvanud ma, et see uuring niivõrd elavat vastukaja võiks leida. Ajakirjanduses ja eraviisiliselt antud konstruktiivne ja muidu tagasiside näitavad, et teema on eestlasele oluline ja uuringut on uuritud ning tsiteeritud. Enim väitlust põhjustanud aspektide täpsustamiseks kirjeldaksin siinkohal lühidalt uuringu eesmärki ja metoodikat.

Uuringus on luubi all peaaegu kõik maailma riigid (183 riiki ), kes reastatakse kolme põhilise kriteeriumi alusel: maksukoormuse määr, aasta jooksul maksude maksmisele kuluv aeg ning makstavate riiklike ja kohalike maksude arv. Hinnangu läbiviimisel on aluseks võetud keskmise suurusega (60 töötajat) näidisettevõte. Tagamaks võimalikult head võrreldavust erinevate riikide vahel, on kokku lepitud ka näidisettevõtte põhilised finantsnäitajad ja äriplaan, mille alusel see tegutseb – näiteks on eeldatud, et tegemist on 20% kasumimarginaaliga tegutseva tootmisettevõttega, mis maksab igal aastal dividendidena välja 50% oma kasumist. Seega teistsuguse suuruse ja profiiliga ettevõtete jaoks võiksid uuringu tulemused olla märksa erinevad.

Eesti saavutas traditsiooniliselt kõrged kohad maksude tasumisele kuluva aja (16. koht) ning erinevate maksude hulga (30. koht) pingeridades. Märkimist väärib, et mõlemas kategoorias on pingerea tipus suur hulk ülilihtsa maksusüsteemiga riike (näiteks Maldiivid ja Katar), millega Eestil konkureerimisvõimalus niikuinii puudub. Euroopa Liidu liikmesriikide arvestuses oleme näiteks maksude maksmisele kuluva aja osas kõrgel kolmandal kohal (veel kiiremini saab uuringu aluseks oleva näidisettevõtte puhul hakkama Luksemburgis ja Iirimaal).

Kehvemini läks Eestil maksukoormuse pingereas, kus langeti 131. kohale. Madala koha tingib tööjõumaksude suur osakaal ja sealjuures eelkõige sotsiaalmaks, mis on Eestis erinevalt mitmest teisest riigist täies ulatuses tööandja kanda (samas tuleks seda nüanssi arvesse võtta ka kõikvõimalikes keskmise palga riikidevahelistes võrdlustes). Kuigi lohutuseks võib öelda, et paljud Euroopa Liidu liikmesriigid asuvad teises sajas, ei tähenda see, et me võiksime sellise kohaga rahul olla. Välisinvesteeringutest sõltuva riigina peaks meie maksukeskkond olema atraktiivsem kui lihtsalt üks paljude hulgast.

Nagu kõikide edetabelite puhul, ei maksa ka siit absoluutset tõde otsida. Tegelik maksukoormus sõltub ettevõtte suurusest ja tegevusvaldkonnast ning objektiivset võrdlust raskendavad maksusüsteemide iseärasused. Samuti ei võta pingerida arvesse maksureeglite arusaadavust ja läbipaistvust, maksuhalduri töö kvaliteeti ja ettevõtjasõbralikkust (usun, et nende kriteeriumite poolest oleme pigem edetabeli tipus). Küll aga tasub jälgida trendi. Asjaolu, et oleme hakanud pingereas langema, on ohumärk.

Ülesanne kehtestada maksusüsteem, mis tagab optimaalse tasakaalu riigile laekuvate tulude ning inimeste ja ettevõtete maksukoormuse mõistliku talutavuse vahel, on riikide jaoks raske pähkel ka majanduskasvu headel aegadel. Majanduslanguse tingimustes on see aga tõeliselt keeruline – samal ajal kui vähenevad nii maksumaksjate kui maksukogujate tulud, peab valitsus elavdama majandust ja tagama sotsiaalsete garantiide säilimise. Jään huviga ootama järgmiste uuringute tulemusi, mis peaksid juba peegeldama erinevate riikide meetmeid maksukeskkonna muutmisel, et majanduskriisist edukamana väljuda.

Autor: Villi Tõntson, Kristi Malmberg