Suva sokivabriku kauge minevik: „Iga kolmas eestlase jalg kannab Lerenmanni sokke“

Uues ettevõttes hakati Rauaniidi kaubamärgi all tootma kingapaelu, kummipaelu, kõikvõimalikke muid paelu, linte ja nööre, aga ka lipse. Esialgu valmistati kaupa otse ühes Lerenmannidele kuulunud kesklinna elumajas, kuid peagi osteti tootmise laiendamiseks endine saun Põhja puiesteel.

Esimene suurem tellimus tuli Rauaniidile vastsündinud Eesti sõjaväelt, kes vajas jalanõudele paelu. Üldse kiindus tekstiilimagnaat selgelt oma uude kodumaasse. Veel 1919. aastal, peaaegu samal ajal vabriku asutamisega, astus ta Kaitseliitu, hiljem aga annetas raha muu hulgas kindral Laidoneri kaitsefondi, nii enda kui ka Rauaniidi nimel.

Lerenmann hankis tooraine ja seadmed Saksamaalt ning meelitas sealt Eestisse ka kvalifitseeritud meistreid kohalikke töölisi koolitama. Juba 1920. aasta lõpuks töötas vabrikus 120 töötajat. 1923. aastal emiteeris Efraim Lerenmann tehase aktsiaid, et meelitada ligi investeeringuid, kuid säilitas kontrolli ettevõtte üle ja direktori positsiooni. Samal aastal hakati ehitama juba ettevõtte teist korpust.

Lerenmann ise end avalikkusele eriti palju ei näidanud. Oli isegi põhjust arvata, et tema raketina õhku sööstnud äril oli varjukülg. Näiteks saabus 1. septembril 1924 Tallinna sadamasse aurulaev Strasbourg. Selle trümmi kontrollimisel leidsid tollitöötajad masinaosade hulgast deklareerimata lasti, sealhulgas välismaist siidniiti. Põhjalikuma läbiotsimise järel selgus ka salakaubaveo ulatus: laevalt leiti arvele kandmata viskoosi, siidniiti, puuvillast lõnga, hõbedasi aasasid, villast ja puuvillast riiet, pidulikke lasterõivaid, marmorkujukesi, tikitud esemed, pitsi, klaashelmestest esemed, poolsiidkangaid jne. Veos, kuhu oli peidetud väärtuslikke esemeid, oli mõeldud just Rauaniidi tehase jaoks.

Salakaubavedu Lerenmanni nimega aga otseselt seostada ei õnnestunud. Kohus vaid konfiskeeris deklareerimata kauba ja määras Strasbourgi veose kohta tollideklaratsioonid esitanud Eesti laevanduse ja ekspedeerimise ühingu juhatusele suure rahatrahvi.

1927. aastal laiendati aktsionäride otsusel Rauaniiti uuesti. Efraim Lerenmann tellis uue mitmekorruselise tehase joonised ühelt Eesti juhtivalt insenerilt Eugen Habermannilt. Uue hoone ehitustööd jätkusid 1928. aastani, siseviimistlus kuni 1929. aastani. Välismaalt osteti kudumismasinad, automaatsed sukakudumismasinad, trikotaažimasinad ja muu uusim tehnika. Vabriku alumisele korrusele paigutati suur värvimisruum. Nüüd toodeti tehases krepdešiini, velvetit, Milano siidi, mantli- ja kleidikangaid, voodri- ja džemprikangaid, aga ka mitmesuguseid siidist, puuvillast ja villast trikotaaži aluspesu ja kleitide jaoks, pitsi, grenadiini ja palju muudki.