Kahetsused elus: totrus või teel olemise kvaliteet?

Daniel Pinki „Kahetsuse jõud“ ongi üks selline väga toetav ja silmi avav raamat, mis lubab eelnevalt loogilisena kõlanud mõtteviisi kõrval ka mündi teist poolt nägema hakata. Mis siis, kui kahetsus on midagi, mis teeb meist inimese? Mis siis, kui kahetsus on tegelikult tervislik ja väärtustlik? Küsimus on lihtsalt selles, kas me oskame sellega ümber käia või mitte. Pean tunnistama, et seda kinnitab ka minu praktika. Inimese evolutsiooniline ülesehitus paneb meid pidevalt ohte ja võimalusi üle vaatama ning automaatkäiguga teel olles teeme valikuid ebameeldiva asemel meeldiva kasuks. Kahetsus on aga paratamatult seotud minevikuga ning see on üks üpriski ebamugav tunne! Kuid kui oleme õppinud kahetsusega teadlikult toime tulema, on see midagi, mis meid ohjab ning teel olles hoopis toetab. Näen, kuidas kahetsusega tegelemine lubab inimese eneseteadlikkusel kasvada, ning need, kes on raske tunde kasvuvõimalusena vastu võtnud, on sellest ka kõvasti võitnud!

Negatiivne tunne võib meid viia eiramisse või pisendamisse, selle teadlikustamine laseb meil ümber otsustada ning lubada endal seda tunnet tunda. Vastuvõtmine, kogemine – näen, kuidas see lubab inimestel edasi liikuda ning asjadele lahenduskesksemalt peale vaadata.

On vahe, kas kahetseme midagi, mida tegime, või kahetseme tegevusetust. Tehtu korral saame alustada parandamisest või heastamisest. Kahetsuses peitub jõud, kui suuname selle mõne kindla käitumisviisi või olukorra mõtestamiseks, sest oma põhiolemuse mõtestamisel võivad olla väga laastavad tagajärjed.

Triin Põldme-Uibo, MA OLEN.

Tutvu raamatuga siin ja saa teada, kuidas lasta kahetsusel end kaugemale kanda.