Finantsinspektsioon sõelus pangad läbi

Kontrolli tegi finantsinspektsioon seekord aga tavatult detailselt. Tavaliselt kordab inspektsioon igal võimalusel, et nende roll pole mitte uurida kuritegusid, vaid teha abstraktsemal tasandil kindlaks, kas pankades on kontrollisüsteemid õigesti üles ehitatud. Kessleri sõnul mindi nüüd aga n-ö kliendi tasandile – näiteks küsiti seitsme riskantsema panga juhtidelt otse, kas nad üldse teavad, kes mõni nende panga suurklient on ja mis äriga too tegeleb. „Sa ei saa mitte teada – siis sa kas ei oska või ei sobi,“ märkis Nõmm.

Üldiselt on finantsinspektsiooni juhtide kinnitusel olukord mitteresidentide teenindamise aspektist siiski kordades paranenud. Sääraste klientide osakaal on panganduses 2014. aasta lõpust langenud 19,10 protsendilt 7,91 protsendile (2018. aasta lõpu andmetel), väga kõrge riskiga jurisdiktsioonide (sh off-shore) arvelt aga 8,50 protsendilt vaid 0,46 protsendile.

Päris korras asjad panganduses aga pole. Kessler viitas, et teatud pangad on küll riskantsed kliendid minema saatnud, kuid nende riskikontrollid ei pruugi endiselt olla piisavad. Ta tõi ka näite – rõhutades, et tegemist on juhtumiga minevikust – kus ühe panga juhtfiguurid olid deklareerinud riskantsetest klientidest vabanemist, kuid hiljem tasahilju sarnaseid kundesid jälle teenindama hakanud. "Oleme andnud indikatsioone, et me nalja ei tee," hoiatas Kessler trikitamise eest.

Inspektsioon pole sugugi rahul praeguse seadustiku leebusega. Etteheiteid on rida – tarvis oleks tõsta liiga madalaid trahvimäärasid, juurutada halduskaristuste kontseptsiooni, mis teeks pankade karistamise lihtsamaks, ning sisse seada ka korralik vilepuhujate regulatsioon. Kessler märkis, et mõnel pool maailmas makstakse vilepuhujale lausa tasu, kui tema toodud informatsioon viib süüdimõistva otsuseni.

Samuti on inspektsiooni sõnul vajalik tõsiselt analüüsida virtuaalvääringutega tegelevate ettevõtete kasulikkust ja vajalikkust Eesti riigile. Nimelt on väga levinud skeem, kus säärased firmad on küll Eestisse registreeritud, kuid reaalne tegevus – näiteks klientide petmine – toimub välismaal. Kessler eristas siin kahte tasandit - esiteks klassikalised kelmused, mida on lihtsam tuvastada, teiseks aga "hardcore", näiteks krüptovara varastamine. Ta tõdes, et siin on inspektsioonil veel arenguruumi – muuhulgas napib valdkonnaspetsiifiliste teadmistega töötajaid.

Inspektsiooni ressursid on endiselt piiratud ka "klassikalise" rahapesu vastu võitlemisel. Veidi on olukord siiski paranenud–- kui kunagi tegeles rahapesuga kogu inspektsiooni peale vaid kaks inimest, siis nüüdseks on neid seitse ja nad tegutsevad ka eraldi üksusena.