Sotsiaalmaksu lae asemel maksuvabastus tippspetsialistidele

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine on jutuks olnud vähemalt kümme aastat. Tavaliselt joondub argumentatsioon mööda mõnda järgmistest radadest. Esiteks, kõrgepalgalised töökohad loovad väga palju lisandväärtust, millest omakorda võidab kogu ühiskond. Teiseks, Eesti maksukeskkond ei ole atraktiivne siia tulevatele ekspertidele, sest tööjõumaksud on liiga suured. Kolmandaks, needsamad eksperdid ei jää ju niikuinii Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi, mistõttu ei ole õiglane nendelt ka sotsiaalmaksu korjata.

Enne lagede seadmist oleks aga mõistlik uurida, kuidas jaotuvad ühiskonnas palgad ja muud sissetulekud. Itaalia majandusteadlane ja sotsioloog Vilfredo Pareto osundas juba 120 aastat tagasi, et suur osa heaolust on kogunenud väikese hulga inimeste kätte ja seda paljudes erinevates riikides. Eesti ei ole siin mingi erand. Pareto seadus tähendab aga lihtsustatult öeldes, et kõrgepalgalised panustavad sotsiaalmaksu ebaproportsionaalselt palju. Näiteks moodustasid Eestis 2017. aasta sotsiaalmaksust 5% kõrgeima palgaga inimestest 19,05% ja pooled madalaima palgaga inimestest 19,10%.

Need numbrid ütlevad seda, et sotsiaalmaksu lae kehtestamisel on ebaproportsionaalselt suur mõju sotsiaalkassa laekumistesse. Välja pakutud 3500eurone lagi puudutab vaid paari protsenti palgatöötajatest ja viib sotsiaalmaksu laekumistest ligi 70 miljonit eurot. Selle puudujäägi võrra tuleks kas suurendada ülejäänute makseid, vähendada haigekassa kulu, pensione või lastetoetusi või leida täiendavad vahendid riigieelarve muudelt tuluridadelt. Kuna kaks viimast ei ole eriti perspektiivikad, siis tähendab sotsiaalmaksu lae kehtestamine, et väike hulk kõrgepalgalisi võidaks suure hulga madalapalgaliste arvel eeldusel, et kogu kassa sissetulekud ei muutu.