Ansip kirub majanduspoliitilist lollust

Aga rääkida midagi, millesse sa ei usu – see on ju valetamine, ja valetamine peab olema poliitiku jaoks absoluutselt välistatud. Sa võid mitte rääkida kõike, mida sa arvad; lasta isegi paista midagi pisut teistmoodi, kui sa arvad; anda informatsiooni doseeritult – aga ega see ei ole hea komme. Te mäletate mind küll. Ma rohkem ikka prahvatan välja, mis ma tegelikult mõtlen. Minu meelest on nii lihtsam. Kui sa hakkad vingerdama ja teesklema, siis võib juhtuda nii, et sa lähed endaga puntrasse ega tea pärast, mis sa kusagil oled kokku vassinud. Ma ei soovita ühelegi poliitikule vingerdamist ja ammugi mitte valetamist. Kui sa valetad – kas või iseendale – siis sa jääd ükskord ikka vahele. Tõtt tuleb rääkida. Aga mitte kogu tõtt, loomulikult. Sest kogu tõde võib mõnikord kahjustada näiteks riigi julgeolekut.

Peaministrina olite te mees, kellel on alati õigus. Ülbust heideti teile sageli ette. Miks?

Kui jäi mulje, et mul alati õigus, siis ma saan sellega ainult rahul olla. Ma ei väida, et mul oleks alati õigus olnud või et mul tulevikus alati õigus oleks, aga kui ma sõnasõtta sööstsin, siis oli mul alati mingisugune kindel veendumus, mis põhines faktidel. Ma armastan statistikat, ma armastan Excelit, ma armastan teadmistepõhist lähenemist probleemidele. Emotsioonid on otsustamisel alati omal kohal, ka poliitikute puhul, aga emotsioonid ei tohi maha suruda teadmistepõhisust. Tavaliselt võitsin ma need kaklused, kuhu ma sööstsin suhteliselt lootusetus algolukorras, just täna faktidele, mida ma suutsin esitada.

Kas te õppisite statistikat spetsiaalselt pähe või jäid arvud lihtsalt meelde?

Mulle meeldib sedasorti kirjandus. Aga sellesse ma ei usu, et kellelgi oleks võimalik arvandmeid õppides pähe jätta, ilma et ta näeks nende vahel loogilisi seoseid. Minu käest on küsitud, kas mul on fotograafiline mälu. No ei ole! Aga kui sul on mingisugused eelteadmised, siis ei muuda mõne elemendi lisandumine aegrida, see ei nõua mingisugust vaeva. Loogilised seosed lihtsalt jäävad meelde.

Kui mõnel erakonnal või poliitikul on häda käes, siis öeldakse, et asi on kommunikatsioonis. Mulle tundub, et asi ei ole kunagi selles. Kuidas teile tundub?

No küllap on ikkagi kommunikatsioonivigu ka ja -stampe, mis jätavad mulje, et asjad on nii, nagu and tunduvad, mitte nii, nagu nad tegelikult on. Aeg-ajalt meenutab mõni, kuidas Ansip ütles, et kui see on kriis, siis sellises kriisis tema tahabki elada – ja näe, missugune kriis meil siis oli. Nagu oleksin ma mõni ullike. Aga sel ajal, kui ma seda väitsin, oli Eestis tööpuudus ajaloo kõige väiksem, eelarve oli ülejäägis, reserve suudeti koguda, majandus kasvas mühinal – see on olukord, milles kõik Euroopa liikmesriigid tahaksid ennast leida. Aga see, mis hiljem tuli – loomulikult ma ei tahaks niisuguses kriisis elada. Kõik need, kes ütlevad, et nad kriisi tulekut ette teadsid… No ei teadnud nad tühjagi. Välja arvatud see teadmine, et kriis ükskord tuleb. Ja see teadmine peab meil ka praegu kuklas olema. Kust ta tuleb, seda me ei tea.