Vare megainvesteeringust: riik saab aidata mitte-kottimisega

Sylvesteri taustaga ärimehed otsustasid seljad kokku panna ja Eestisse miljardise puidutööstuse luua. Projekti kriitikud näevad siin aga korruptsiooniohtu. Investeeringuplaani taga on Est-For Invest OÜ, mille juhid on tuntud Eesti metsandusärimehed Margus Kohava ja Aadu Polli ning veel teisigi Sylvesteri taustaga ärimehi.

Ettevõtja Raivo Vare hinnangul on tegemist kindlasti alguses investorite riskiga, kuid kui projekt on ette valmistatud, siis tulevad strateegilised investorid või finantsinvestorid juba hea meelega kaasa, lihtsalt alguses tuleb omavahenditest kõik ettevalmistustööd finantseerida. „Sellise suurusjärgu projekti puhul on algsed projektikulud päris suured, mõnedki miljonid. Hea, et Silvesteri tiim seda riski on otsustanud võtta,“ märkis Vare.

„See oleks Eesti sajandi investeering. Tööstusinvesteeringutest on see kindlasti suurim, kordselt suurim senistest. Põhiväärtusi on mitu terve riigi ja majanduse jaoks. Alustuseks, see on kohalik projekt rahvusvahelise haardega. Turg on rahvusvaheline eksporditurg, ressurss, v.a laenuraha ja Euroopa mondernseim tehnoloogia, on omamaine - nii inimesed kui ka tootmissisendid,“ loetles Vare projekti plusse.

Ta lisas, et on hea, et tehast ei plaanita suurlinna keskele, vaid pigem eemale. Samuti on kiiduväärt see, et Eesti puidule antakse kohapeal lisandväärtus.“Kui arvestada juurde ka kaudsed mõjud teistele majandusharudele ja kasvavast eratarbimisest tingitud efektid, võib tehase käitamisega seotud lisandväärtus olla kuni 1,8%. Kasvatab ühiskonna rikkust, andes leiba üle sajatuhandelisele omanike hulgale, kel on puutumust metsaomandiga. RMKst rääkimata,“ märkis Vare.

Puidutooret väärindataks Vare sõnul üle nelja korra kõrgemalt, võrreldes praegu Põhjamaade tehaste tarvis väljaveetava toormaterjaliga, sest odavalt tooraine eksportimise asemel suunatakse paberipuu ja saeveskite puiduhake ümbertöötlemiseks siinsesse puidurafineerimistehasesse. „Tehase ehitamise tulemusena tõuseks kogu töötleva tööstuse sektori keskmine lisandväärtus töötaja kohta üksjagu. Kõigele lisaks aitaks selle puidurafineeerimistehase rajamine mitmekesistada energiatootmist, kuivõrd kasutatataks oma taastuvenergeetilist ressurssi tootmiseks ja jääks veel kõvasti ülegi, et võrku müüa. See aga aitab meil täita taastusenergia tootmise eesmärke ning hajutada elektritootmist, mis omakorda peaks vähendama ülekandetasusid ja suurendama varustuskindlustust,“ seletas Vare.

Riik saab koolitada spetsialiste

Riik saaks Vare sõnul aidata ka lihtsate asjadega. „Esiteks, aidata koolitada osa spetsialiste tehasele. Teiseks mitte kottida lubade ja kooskõlastustega, sest selle taha poevad kõik konkureerivad grupihuvid - ning neid tuleb palju - ja läheb lahti kõva vastutöötamine kohe kindla peale. Kui me seekord jälle poeme NIMBY-sündroomist (Not In My Back Yard syndrome ehk mitte-minu-naabrusse-sündroom - toim) tulenevalt igasugu takistuste taha, siis oleme lihtsalt lollid,“ seletas Vare.

Tema sõnul tuleks tekkivad probleeme lahendada, mitte neid õigustuseks tuues hakata sajandiprojekti tapma. „Peamised takistused on NIMBY-sündroom ja konkureerivate, kuid end üllaste fraaside ja poolikute tõdede taha varjavad grupihuvide vastutöötamine. Eelkõige konkurendid ja nende finantseerijad meie regioonist, teatud energeetilised huvigrupid,“ seletas Vare.

Suurim osa investeeringu rahast tuleb tema sõnul ilmselgelt pankade konsortsiumilt, omaosalus projekti valmides mõnelt strateegiliselt investorilt ja vajadusel ka finantsinvestorilt. „Aga eeldus on projekti viimine valmisoleku staadiumisse, kus kõik load käes, tehniline projekt valmis ja pannakse kokku lõplik finantseerimisskeem. Seega aastaks 2020 ilmselt,“ lisas ta.