Vare megainvesteeringust: riik saab aidata mitte-kottimisega

Ta lisas, et on hea, et tehast ei plaanita suurlinna keskele, vaid pigem eemale. Samuti on kiiduväärt see, et Eesti puidule antakse kohapeal lisandväärtus.“Kui arvestada juurde ka kaudsed mõjud teistele majandusharudele ja kasvavast eratarbimisest tingitud efektid, võib tehase käitamisega seotud lisandväärtus olla kuni 1,8%. Kasvatab ühiskonna rikkust, andes leiba üle sajatuhandelisele omanike hulgale, kel on puutumust metsaomandiga. RMKst rääkimata,“ märkis Vare.

Puidutooret väärindataks Vare sõnul üle nelja korra kõrgemalt, võrreldes praegu Põhjamaade tehaste tarvis väljaveetava toormaterjaliga, sest odavalt tooraine eksportimise asemel suunatakse paberipuu ja saeveskite puiduhake ümbertöötlemiseks siinsesse puidurafineerimistehasesse. „Tehase ehitamise tulemusena tõuseks kogu töötleva tööstuse sektori keskmine lisandväärtus töötaja kohta üksjagu. Kõigele lisaks aitaks selle puidurafineeerimistehase rajamine mitmekesistada energiatootmist, kuivõrd kasutatataks oma taastuvenergeetilist ressurssi tootmiseks ja jääks veel kõvasti ülegi, et võrku müüa. See aga aitab meil täita taastusenergia tootmise eesmärke ning hajutada elektritootmist, mis omakorda peaks vähendama ülekandetasusid ja suurendama varustuskindlustust,“ seletas Vare.

Riik saab koolitada spetsialiste

Riik saaks Vare sõnul aidata ka lihtsate asjadega. „Esiteks, aidata koolitada osa spetsialiste tehasele. Teiseks mitte kottida lubade ja kooskõlastustega, sest selle taha poevad kõik konkureerivad grupihuvid - ning neid tuleb palju - ja läheb lahti kõva vastutöötamine kohe kindla peale. Kui me seekord jälle poeme NIMBY-sündroomist (Not In My Back Yard syndrome ehk mitte-minu-naabrusse-sündroom - toim) tulenevalt igasugu takistuste taha, siis oleme lihtsalt lollid,“ seletas Vare.

Tema sõnul tuleks tekkivad probleeme lahendada, mitte neid õigustuseks tuues hakata sajandiprojekti tapma. „Peamised takistused on NIMBY-sündroom ja konkureerivate, kuid end üllaste fraaside ja poolikute tõdede taha varjavad grupihuvide vastutöötamine. Eelkõige konkurendid ja nende finantseerijad meie regioonist, teatud energeetilised huvigrupid,“ seletas Vare.

Suurim osa investeeringu rahast tuleb tema sõnul ilmselgelt pankade konsortsiumilt, omaosalus projekti valmides mõnelt strateegiliselt investorilt ja vajadusel ka finantsinvestorilt. „Aga eeldus on projekti viimine valmisoleku staadiumisse, kus kõik load käes, tehniline projekt valmis ja pannakse kokku lõplik finantseerimisskeem. Seega aastaks 2020 ilmselt,“ lisas ta.