Simson: kümme aastat ootamist tasus ära

Intervjuus selgitab ta, miks Keskerakond peab vaeva nägema, et kauaoodatud võimalust mitte käest lasta.

Miks otsustasite tõmmata pidurit Kristen Michali alustatud ideele luua riigiettevõtete valdusfirma?

Sest see oli asi oma ajas. Minu eelkäija tuli sellega välja siis, kui Tallinna Sadamas lahvatas korruptsiooniskandaal. Alternatiivina käidi välja, et seniste riigiettevõtete nõukogudele võiks tulla üles veel üks nõukogu. Ma arvan, et see ei toimi.

Toetust on mitmesugust. Väga palju on tulnud huvigrupid ütlema, et kui teete midagi kindlat ära, siis me toetame teid, kuid toetame oma häältega. Selle nimel erakonnad oma lubadusi annavadki.

Kuhu olete jõudnud oma südameteemaga ehk lubadusega kehtestada tasuta ühistransport maapiirkondades?

Sinnani, et lubadus on kirjas koalitsioonilepingus ja järgmisel aastal leiame 21 miljonit eurot, et toetada maakonnaliine senisest enam. Praegu on maakonnaliinide dotatsioon 2017. aastal 21 miljonit eurot ja piletirahast tuleb 10,3 miljonit juurde. Nüüd dotatsioon kasvab, kuna see on seotud transpordi komponendiga, mis sõltub bussijuhtide palkadest, kütuse hinnast ja üldisest tarbijahinnaindeksist. Juba on teada, et ka järgmisel aastal tuleb leida dotatsiooniks lisaraha. Meie eesmärk on, et ka piletiraha kompenseeritaks samamoodi riigieelarvest, kuid seda eeldusel, et liinide arv muutuks tihedamaks – sellest ühtlasi ka suurema dotatsiooni vajadus. Lisaks on vaja ka teha validaatorite hange, sest kui pileteid enam pole, on vaja siiski kuidagi pidada arvet, kui palju inimesi mingitel liinidel sõidab. Me ei taha lasta tekkida võimalusel, et sõitma hakkavad tühjad bussid.

Kui palju kulu see eelarvele kokku teeb?

Praegu on 21,9 miljonit eurot, järgmisel aastal peaks eelarves olema 42 miljonit eurot.

Juba praegu sõidavad paljud bussid maapiirkondade vahel täiesti tühjalt, kuidas kogu süsteem tööle peaks hakkama? Kas kõik jääb omavalitsuste endi korraldada?

Me ei ütle üles olemasolevaid liinihankeid, neid tehakse maksimaalselt seitsmeks aastaks. Ilmselt käivitamise etapis tuleb olemasolevatesse hangetesse mahtu juurde anda. Praegu on nii, et kui maavalitsus on hanke teinud, siis tema maksab vedajale kilomeetri hinna ja saab midagi tagasi piletirahast. Nüüd riigieelarvest kompenseeritakse ka piletiraha. Tulevikus aga ei korralda seda enam maavalitsused, vaid ühistranspordikeskused või omavalitsusliidud. Käivitamise faasis paneme selle käimasolevatele lepingutele peale, kuid tulevikus on see omavalitsusliitude korraldada, kus peavad liinid sõitma ja kui palju.

Kuidas see transpordifirmade konkurentsile mõjub?

Toetus ei tule kommertsliindiele. Maakonnad on väga erinevad, ka piletitulu laekumine on väga erinev. Harjumaa ühistransport on absoluutselt teistmoodi üles ehitatud kui näiteks Pärnumaa oma. Maakonnaliinid ei sureta välja maakonnaüleseid liine – keegi ei hakka maakond maakonna kaupa üle Eesti reisima Tartust Tallinna selleks, et tasuta sõita saada.

Tõsi – nendin, et Harjumaal on erisus, seal on palju kommertsalustel sõitvaid liine. Harjumaa transpordikeskusega on vaja pidada läbirääkimisi, et mingeid tagasilööke ei tuleks. Kogu süsteem peaks tööle hakkama järgmisel aastal.

Eesmärk on see, et elu väljaspool maakondade keskusi poleks kallim kui keskustes. Pealegi paljud maapiirkondades elavad inimesed ei tööta – neil pole mõtet minna kaugemale tööd otsima, kui nad maksaks suure osa oma väiksest palgast transpordi peale ära. Ilmselt tooks tasuta ühistransport tööturule ka neid, kes seni on tööpõllult eemal olnud.

Seni on kõik valitsusliikmed öelnud, et majandust aitab elavdada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, kuid see turgutab vaid sisetarbimist. Kuidas edasi minna? Kuidas turgutada ettevõtteid ja eksporti?

Me hakkame erisusi katsetama, mida seni valitsus pole teinud. Koalitsiooniläbirääkimistel otsustasime, et ei saa väita, justkui mõni maksuerisus ei tööta, kui sellel erisusele pole antud 3-5 aastat aega.

Minu vastutada on laevade Eesti lipu alla toomine ja see vajab kindlasti maksuerisusi. Meremeeste maksukoormust tuleks alandada. Kuid laevanduses on maksupakett vaid üks osa, mis paneks laevu Eesti lipu alla tulema. Täpsem analüüs selle kohta peaks valmima veebruari lõpuks. See, et me seni pole teinud sektorites maksuerisusi, on viinud meid selleni, et meil pole Eesti lipu all mitte ühtegi kaubalaeva. Samas on meil Eesti vetel vähemalt 60 kaubalaeva, mis on kõik endale mõne teise riigi lipu leidnud.

Samuti teeme sotsiaalmaksusoodustusi alustavatele ettevõtetele. Arvestades meie pensioni olukorda ja haigekassat, siis suuremaid maksuleevendusi kõigile me haigekassa üle ei ela. Küll aga on võimalik seda teha sektorite kaupa.

Päevapoliitikast – kas nüüd, kus Reformierakonna tagatuba on tühjaks löödud ja Hanno Pevkur erakonna juhiks valitud, on nendega kergem koostööd teha?

Reformierakonnale tuli opositsiooni minek väga kasuks, see andis neile uue hingamise. See on ka tagajärg nende viimaste aastate stiilile. Reformierakonna enda liikmed panid diagnoosi, et nende koduerakond on muutunud hoolimatuks, ka oma põhivalijaskonna suhtes – nad ei kuulanud enam ettevõtjaid ja neil polnud ideid majanduse elavdamiseks. Pevkuri lubadus oli suhtumist ja programmi muuta.

Kui Pevkuri plussi otsida, siis ta on kindlasti konstruktiivsem ja vähem tehiskonflikti otsiv. Sellisena võib ta ühel päeval oma erakonnale mõne koostööpartneri leida kah. Praegu ei taha keegi nendega koostööd teha.

Kunagi oli Keskerakond sellises positsioonis.

Just nimelt ja meil läks kaua aega, et aru saada, et kõigi ja kõige vastu olles on väga raske oma valijate ootusi täita.

Aasta tagasi olid Keskerakonnas veel väga tugevalt kaks leeri – Simson ja Savisaar. Kas erakond on nüüdseks leerid ühendanud?

Mulle tundub, et kõik keskerakondlased on veendunud, et meie valitsusse pääsemine on Eestile hea ja et me ei tohi seda võimalust maha mängida. Seda on kümme aastat oodatud ja tuleb toetada, et me programm tööle läheks.

Olgem ausad – kui me valimistel lubasime tasuta ühistransporti või maksude muutmist õiglasemaks, siis me saime koalitsiooni läbirääkimistel maakonnaliinide toetuse, astmelise tulumaksu vabastuse, hariduses oleme palju saanud ja ka põllumeestele maksimaalse üleminekutoetuse. Kõik see vääris kümmet aastat ootamist.

Mis tunne on lõpuks valitsuses olla?

Ma olen üks kord varem elus sama tunnet kogenud. See oli 1995. aasta sügisel. Ma olin käinud 11 aastat koolis ja teadnud, et ma lähen ülikooli. Ja kui ma sinna lõpuks jõudsin, siis see oli vaimustav tunne – saad lõpuks õppida seda, mille jaoks oled end valmistanud! Nüüd olen kümme aastat olnud riigikogus ja oodanud, et üks hetk saame me valitsusse. See on samasugune tunne nagu ülikooliõpingute alustamise vaimustus. Mul on võimalik teha seda, mida ma olen kaua oodanud.