SEB: tähtede seis Eesti majanduses

Hoolimata ajakirjanduses levivast vankumatust usust, et Eesti majanduse paneb käima Eesti valitsus, määrab meie tegeliku käekäigu siiski väliskeskkond – kui hästi läheb meie peamistel kaubanduspartneritel, Euroopal ja maailmamajandusel.

Arvestades 2016. aasta kogemusi, julgevad täna tulevikku ennustada vähesed. Poliitilises plaanis on olukord kindlasti tuleohtlik. USAs asub 20. jaanuaril ametisse Ühendriikide järjekorras 45. president Donald Trump, kelle majanduspoliitika saab seniste väljaütlemiste põhjal olema oluliselt protektsionistlikum. Suurbritannia peaminister Theresa May on lubanud märtsis algata artikkel 50 läbirääkimised ehk anda riigi lahkumisele Euroopa Liidust ametliku käigu. Olulised valimised on ees Saksamaal, Prantsus­maal, Hollandis ja ehk ka Itaalias.

Samas tõendas eelmine aasta ilmekalt, et poliitiline ebakindlus ei pruugi vähemalt esialgu majandusele suuremat mõju avaldada. Hoolimata Donald Trumpi võidust on USA majandus kosunud piisavalt, et Föderaalreserv saaks jätkata intressimäärade tõstmist.

Kasvu peaks enam panustama investeeringud

Eesti sisemajanduses võib oodata suures plaanis tänase olukorra jätkumist. Kuigi kõik Eesti majandust prognoosivad institutsioonid, sealhulgas SEB, ootavad majanduskasvu kiirenemist, saab see olema siiski piisavalt marginaalne. Tähelepanuväärselt on prognoosijate ootused väga sarnased – oodatav SKP kasv jääb 2017. aastal vahemikku 2,2% kuni 2,6%.

Kiiremat kasvu peaks Eestile lubama eelkõige investeeringute suurenemine. Enim on see oodatud avaliku sektori poolel, mida mõjutab Euroopa Liidu raha senisest suurem kasutuselevõtt ja mis peaks toetama Eesti ehitusettevõtete majandustulemusi. Avaliku sektori tarbimist hoogustab veel ka Eesti Euroopa Liidu eesistumisperiood, mis kasvatab konverentsi-, toitlustus- ja majutusteenuste pakkujate käibenumbreid.

Ettevõtlussektori investeeringute suurenemise osas valitseb märksa suurem ebakindlus. Kuigi ettevõtete laenamisaktiivsus paranes 2016. aasta jooksul oluliselt, ei väljendunud see investeeringute suurenemises. Samas näitavad ettevõtete küsitlused majanduskindluse tugevnemist ja ka tootmisvahendite kasutatus on tõusnud kõrgele tasemele.

Ettevõtlussektori poolel on jätkuvalt põletavaks küsimuseks toimetulek kiire palgatõusuga. Olukorda, kus vaevu 1% ületava majanduskasvu ajal tõuseb keskmine palk 7-8%, ei saa pidada normaalseks. Tööjõukulude osatähtsus SKPs on kasvanud alates 2014. aastast ja jõudnud tänaseks ligi 50% juurde, mis on väga kõrge tase terve Euroopa mastaabis, rääkimata meile sarnastest riikidest.

2016. aasta III kvartalis järsult ülespoole sööstnud töötuse määr vaid statistilise vea piiresse ei mahtunud ja tõenäoliselt kasvab töötus ka 2017. aastal. Samas ei tähenda see suurema kriisi puhkemist. Tööturul jätkub nõudlust nii kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide järele, kui lihtsama töö tegijatele, seda eriti kiire sisetarbimise tuules kasvavas teenindussektoris. Küll peab tööjõuga senisest säästlikumalt ümber käima nii mõnigi töötleva tööstuse haru. Tööturgu mõjutab 2017. aastal ka käimasolev töövõimereform, mille abil üritatakse tööle tagasi saada inimesi, kes on juba aastaid tervise tõttu sealt eemal olnud.

Põhjalikumat analüüsi vajab küsimus, kuivõrd on kiire palgakasv mõjutanud meie ettevõtete konkurentsivõimet välisturgudel. Paraku tegutsevad paljud meie edukad eksportöörid tegevusvaldkondades, kus Eesti eduteguriks on meie madal palgatase. Kuigi Skandinaavia maadega võrreldes jääb meie palgatase madalamaks veel aastakümneteks, siis võrreldes teiste Balti riikidega oleme absoluutnumbrites liikunud  palgakasvus edasi oluliselt kiiremini. Mitmed Läti ja Leedu ettevõtted sihivad samu turge, konkurentsis püsimiseks peame pakkuma paremaid tooteid ja teenuseid või olema oluliselt efektiivsemad.

Kokkuvõtvalt ei ole ka sellel aastal oodata mingit imeretsepti, mis meid nö „seisakust“ päästaks. Kuigi avaliku sektori investeeringud võivad majanduskasvu ajutiselt kiirendada, ei mõjuta see (üldjuhul) Eesti ettevõtete konkurentsivõimet välisturgudel positiivses suunas. Mida lähemale jõuame arengutasemelt rikastele riikidele, seda keerulisemaks muutub kasvuvõimaluste leidmine.