Kannapöörete mees Tanel Padar

"Ei ole,” vastab Äripäeva Gentlemanis ilmunud persooniloos paarsada laulu kirjutanud roki- ja bluusimees kindlalt. “Kui keegi on end Eesti muusikas üles töötanud, siis olen see mina. Neid, kes on sündinud hõbelusikas suus, on lauljate seas palju rohkem kui neid, kes on end päriselt raske tööga üles töötanud. Praeguse n-ö glamuurini olen ikka sopa seest tulnud, sest mida muud see teismelisena süldibändi tegemine oli? Kuigi see oli omal ajal väga lõbus, siis 20-aastasena ma juba häbenesin seda,” tunnistab Tanel ja lisab naerdes, et toona mängitud lood on tal siiani peas.

“Nii et kui satun kuhugi juubelile, kus bänd mängib “Valgeid roose”, võiksin selle kohe ära laulda – pole küsimust! Sain omal ajal kõva kooli, sest oli õhtuid, kus tuli 8x45 minutit laulda,” meenutab Tanel. Küsin seepeale üle, et kas tõesti 8x45 minutit? See on ju kontoriinimesele peaaegu terve tööpäev! “Jah, 8x45 minutit. See oli ühe kooli õpetajate jõulupidu ja mina olin samal ajal ühe teise kooli 10. klassi õpilane,” muigab Tanel ja lisab, et oli küll väga tore pidu, aga “Valgeid roose” tema suust enam ei kuule, ükskõik, kui suurt raha ka ei pakutaks.

Võidud suurt tuult tiibadesse ei andnudKa noorte lauljate konkursi “Kaks takti ette” võitmist 1999. aastal ei pea Tanel oma muusikukarjäärile väga suureks hooandjaks. “Ma arvan, et see ei mõjutanud nii palju, nagu tänapäeval võitjaid mõjutab. Kuid eks mu bänd sai rohkem tähelepanu küll,” nendib Tanel ja lisab, et kui ta poleks saates üldse käinud, küllap oleks siis suurema tuntuse ja läbilöögini lihtsalt rohkem aega läinud.

“Võib ju öelda, et sain kõik tehtud, mida tegema pidin, nii et probleemi nagu polnudki. Õigemini, ma ei tunnistanud probleemi olemasolu. Aga kui ühel hetkel enam ei jõua neid asju teha, mida pead tegema, sest oled lihtsalt nii väsinud, siis hakkad otsima põhjuseid. Miks ma väsinud olen? Miks hääl ära on?”, meenutab Tanel oma kunagisi mõttekäike. “Esimene vastus on muidugi see, et kontserte on liiga palju. Jah, neid on palju. Üks kontsert kestab reeglina poolteist tundi, seega järgmise kontserdini on aega taastuda üle 22 tunni. Teoorias! Aga tegelikult toimus pärast kontserti teoorialoeng teemal “Kuidas kontsert läks?” ja tavaliselt kestis see kella 9ni hommikul,” itsitab Tanel kunagist elu meenutades. Tõsinedes mainib ta, et tegelikult hakkas ta mingil ajal iseendas puhastustööd tegema ehk elu erinevaid stsenaariume läbi mängima, küsides endalt: “Mis oleks, kui...”. 

“Algust tegin suitsetamise mahajätmisega. Edasi jätsin päevapealt maha alkoholi – sain aru, et teen endale liiga. Kassid on armsad olevused, kui saad neid paitada, aga kui nad on sinu sees ja sinu peas, siis on nad kohutavad vaenlased. Kuni selleni välja, et tekib depressioon, mil sa ei taha kellegagi suhelda. Aga nii on keeruline tööd teha,” selgitab Tanel, kuidas ta enese jaoks pikkamööda asju läbi mõeldes ja siis otsust tehes “Tänasest on kõik!” suurte muutuste elluviimiseni jõudis. “Pead tegema päevapealt otsuse, mitte otsima sobivat aega või sündmust, millal lõpetada. Ettekäände edasilükkamiseks leiab alati,” põhjendab Tanel ja lisab, et vähemalt tema puhul päevapealt lõpetamine toimis.

Aega on rohkem 

Küsimusele, mida kannapööre elustiilis talle juurde on andnud, vastab Tanel väga kiiresti. “Aega! Mul on palju lahedaid tegevusi juurde tekkinud, samas nn nädalalõpusõpru enam ei ole. Aga ma ei kurda, et sõpru oleks vähemaks jäänud, lihtsalt nüüd on välja tulnud, kes olid sõbrad ja kes need, kellega hommikuõlut sai joodud,” nendib ta. Oma praeguse elu kohta mainib Tanel, et kuigi suurpuhastus on tehtud, leidub ikka veel palju asju, mida tahaks teistmoodi teha. 

“Kartsin kõige rohkem tuleviku pärast – mida ma teen, kui mind ei kutsuta enam nii palju esinema või kui häälepaeltega midagi juhtub. Või kui tekib motivatsioonikriis, kus mind pole võimalik enam motiveerida lavale astuma, sest tekib tunne, et kordan ennast pidevalt. Seni, kuni olen võimeline uusi lugusid kirjutama, seda probleemi pole – ja loodan, et seda ei tule ka,” naerab Tanel ja lisab, et siiski on elus tore omada varuplaani. 

Varuplaani vajalikkuse kohalejõudmisest on tingitud ka tema tänavusügisene otsus ülikooli õppima minna. EBSis tehnoloogiaettevõtlust tudeeriv muusik mainib, et ideaalis võiks kooli lõpetada nii, et on edukas start-up tagataskus. “Aga praegu liigume jõudsalt selles suunas, et saada aru, mis see start-up üldse on.” 

Lisaks tudengielu alustamisele oli lõppev aasta Taneli jaoks veel ühe uue alguse teetähis. Nimelt hakkas ta hoolega sporti tegema. Varasem jõusaalihunt laiendas ampluaad ja nii nägi avalikkus teda tänavu suvel Otepää Ironmani võistlusel jooksmas, ujumas ja rattaga sõitmas. “Kõik vabad hetked läksid suvel sporditegemiseks,” on Tanel väga rahul ja kavatseb hooga edasi panna. Näiteks tuleva aasta alguses USAs maratoni läbida. 

Ka investorina on Tanel käe valgeks saanud, kuigi ise ta end investoriks ei pea, sest pole ses vallas enda hinnangul veel midagi erilist korda saatnud. “Investeerimishuvi sai ausalt öeldes alguse paljuski tänu Äripäevale, mis mulle näppu sattus. Leidsin huvitavaid teemasid ja ka investor Toomas jäi silma,” räägib Tanel, kes on liitunud Tulevaga, katsetanud ühisrahastusplatvormidel investeerimist ning ostnud Tallinna börsilt LHV Panga aktsiaid. Inspiratsiooni ammutab Tanel kogenumatelt investoritelt ja ka raamatutest. “Ma lähen nii põlema, et ei saa vahel öösel magada – olen võimeline tunde pärast raamatu käest panemist veel loetu teemal edasi mõtlema,” mainib ta ja toob meeldinud lugemisvarast näiteks Warren Buffeti ja Jaak Roosaare. Ja muidugi Äripäeva investor Toomase, kellest on saanud Tanelile lausa nagu oma pere liige. “Kes ei tahaks omada investorist pereliiget,” naerab Tanel seepeale laginal.

Õnne valem 

Kui aastakümneid tagasi unistasid väikesed poisid näiteks kosmonaudi või autojuhi ametist, siis Tanel Padar ei mäleta selliseid unistusi – teda paelus juba pisikesest saati muusika. Nii et kui Tanel The Suni loos “Õnne valem” küsib, kuidas leida kaosest õnne valemit, siis tundub, et enda jaoks oli tal vastus juba lapsena käes – üks osa õnne valemist on muusika.

“Mu vanemad tegid bändi, kasuisa tegi bändi, onu oli pillimees – olin lapsest saati muusika sees. See võttis kellekski saamise unistuse ära, sest ma olin juba selle sees, mis mulle väga meeldis,” põhjendab Tanel. Küll aga mäletab ta, et tahtis kiiremini suureks saada. “Mulle meeldisid väga tüdrukud. Jäin umbes kümneaastaselt emale naabritüdruku musitamisega vahele ja ema ütles seepeale, et mul on veel vara, seda teevad suured inimesed. Ma olin puhkenud hüsteeriliselt nutma ja öelnud, et tahan juba suur olla. Nii et juba tol ajal olid mul gigolo väljavaated ja eks see pool on minus raugenud alles viimasel ajal,” naerab Tanel laginal.

Puuduvad hambad ja klarnetiõpe

Esimene instrument, mida Tanel õppima hakkas, oli klarnet. “Kui olin 5–6aastane, viisid vanemad mu aasta vanema õe (Gerli Padar – toim) Kunda muusikakooli sisseastumiskatsetele. Mina läksin lihtsalt heatujuliselt kaasa, vaatama, kuidas õde saab endale lisakohustuse. Aga minu õnnetuseks tuli koolis meile vastu minu ema kunagine klarnetiõpetaja, kes ütles, et poiss on juba piisavalt suur, paneme ta klarnetit õppima. Ema arvas, et see on hea idee,” meenutab Tanel ja lisab, et toona tundus see halva kohustusena. “Ma ei saanud teiste poistega koos korvpallitrennis käia nii palju, kui oleksin tahtnud,” põhjendab ta. 

Klarnetit pidi ta õppima seni, kuni piimahambad suust välja kukkusid. “Puhkpilli on keeruline mängida, kui hambaid ei ole,” muigab Tanel. “Mäletan täpselt seda momenti, et kui hambad olid ära tulnud ja ma sügisel jälle kooli läksin, siis tõstsin klarneti õpetaja laua peale ja naeratasin laialt oma tühja suuga. Sest mul oli südamest hea meel, et see kohustus ära langeb.” 

Paraku pidi tulevane rokkar jälle klarneti pihku võtma, kui piimahammaste asemele jäävhambad kasvasid, kuid ühel hetkel tegi ta ebameeldivale klarnetiõppele siiski otsustava lõpu. “Mulle tundus, et klarnet on matuseorkestri pill. Kuna mu onu oli hinnatud saksofonist, siis nägin vanavanemate juures pealt, kuidas ta peegli ees harjutas. See tundus mulle nii äge, pealegi arvasin, et saksofoniga mehed võiksid naistele rohkem meeldida kui klarnetiga mehed,” toob Tanel taas vastassoo mängu. 

Paraku pidas saatus paremaks Tanelit nöökida, sest selgus, et Rakvere muusikakoolis ei olnud sobivat instrumenti. “Polnud ei altsaksofoni ega tenorsaksofoni, saada oli ainult sopransaksofon, mis nägi välja kujult täpselt nagu klarnet – sirge. Tollal oli selle kuulsaim mängija maailmas Kenny G, kes minu jaoks oli totaka väljanägemisega ilueedi. Pärast seda jätsin saksofonimängu ka katki,” meenutab ta. Kuid kas võib Tanelit näha detsembri lõpus koos Estonian Dream Big Bandiga esinedes ka saksofoni või klarnetit mängimas? “Ei, seda ma ei tee,” muigab Tanel.

Improviseerida on parem kui harjutada

Ükskõik millise instrumendi mängimine eeldab harjutamist. Harjutamist ja veel kord harjutamist. Kuid mitte muusikakoolis õppinud Taneli jaoks. Tema ei vaevanud end nende lugude harjutamisega, mis õpetaja ette andis, vaid tahtis kohe mängida. “Kõik instrumentalistid peavad laste muusikakoolis lisaainena ka üldklaveri tunde võtma. Kuigi ma ei suuda tegelikult klaveril noodist mängida, siis suutsin klaveriõpetaja mingi hetkeni ära petta. Kodus lasin emal või õel paar korda ette mängida ja siis kuulmise järgi mängisin järele. Õpetajale tundus seepeale, et ma improviseerin antud teemadel, aga tegelikult ma mängisin nii, nagu mäletasin,” itsitab Tanel. 

Nüüd nendibki muusik, et talle meeldis tegutseda rohkem kui põhja laduda, kuid see maksab siiamaani kätte. “Kitarril üht-teist oskan, aga kui lahterdada inimesed nendeks, kes teavad kitarri peal noote ja nendeks, kes ei tea, siis mina olen see, kes ei tea. Mul on välja kujunenud oma süsteem, mille järgi mängin ja seda suurem on rõõm, kui hoolimata sellest, et olen ligi 20 aastat põhiinstrumendina kitarri mänginud, avastan endiselt uusi asju. Mis tegelikult on imelihtsad – kui lähen mõnele kidramehele näitama, siis see naerab ja küsib, et sa ei teadnudki seda või?”. Kuid just see, avastada endas ja muusikas aeg-ajalt midagi uut, Tanelit paelubki.