Taludele elatud elu

„Mu elu on taludele elatud,“ iseloomustab pea veerandsada aastat Eesti Talupidajate Keskliitu juhtinud Kaul Nurm oma pikka tööstaaži. 24 aastat talupidajate huvide eest seisnud mees paneb augustis ameti maha ja hakkab viimaks pensionipõlve nautima. Mantlipärijat talle alles otsitakse.

Kohtume Nurmega Saku vallavalitsuse hoones, mille stalinistlike suurte sammaste taga peitub ka talupidajate keskliidu kontor. Ta juhatab meid oma kabinetti, mille seinu ilustavad fotod lehmadest, lammastest ja taluhoonetest. „Minu enda tehtud,“ ütleb ta uhkelt. Nimelt on fotograafia üks tema suuremaid kirgi, millele ta kavatseb pensionile jäädes rohkem aega pühendada. Igapäevane aktiivne töö talu- ja maamajandusliku ettevõtluse propageerimise ja parandamise nimel on nõudnud oma aja.

Kuigi Nurm on talupidajate poeg ja on ka ise tegelnud Eesti Vabariigi talumajandusega selle taassünnist saati, pole ta ise talu pidanud. Vanemate talu Lõuna Eestis päris vend Mati, kes on 40 hektari suuruse põllumaa kasvatanud 800 hektariks ja kes 2008. aastal pälvinud ka aasta põllumehe tiitli. „Tal läheb väga hästi, edukas on,“ kiidab Nurm oma vanemat venda.

Kuigi taludele tagasimineku algus oli võimas, ei kestnud see väga kaua. „Juba 1990. aastate keskel hakkas kõik muutuma,“ ütleb Nurm. Murranguliseks sai 1994.–1995. aasta. „Siis sai selgeks, et talupidamine polegi enam nii suur äri,“ lausub Nurm mõtlikult. Eesti elatustase hakkas kiiresti kasvama ja Venemaa ostujõud muutus kehvaks. Peterburi inimene, kes oli nõukogude ajal harjunud Eesti toitu tarbima, jäi rahatuks. Suure paugu Eesti põllumajandusele pani aga Venemaa valitsus, kes kehtestas Eesti toodetele topelttolli. „Kuidagi püüti ikka neist tollidest kõrvale nihverdada, kuid kokkuvõttes polnud enam majanduslikult võimalik Venemaale müüa,“ lausub ta. Samal ajal, kui kaotati Venemaa turg, kaotasid Eesti talunikud ka koduturgu importkaupadele. „See oli aeg, kus paljud talud otsustasid tegevuse lõpetada,“ sõnab Nurm.

Suured muutused tulid ka seoses Euroopa Liitu astumisega, kui liikmesriigiks saamiseks oli vaja teatud tingimusi täita. Tulid kapitalitoetused ja otsetoetused. Kuigi osaliselt olid otsetoetused head, olid need Kaul Nurme sõnul ühtlasi ka sõnumiks väiksematele taludele, et neid ei ole enam vaja. Nimelt taheti Mart Siimanni valitsuse ajal, 1997.–1999. aastal, kui põllumajandusminister oli Andres Varik, kehtestada otsetoetustele tingimused, et neid saavad need, kel on üle 40 hektari maad. Neist väiksemaid peeti ebaefektiivseks ja öeldi, et neid pole vaja toetada. „Taluliit reageeris sellele väga tugevalt ja õnneks see täies mahus siiski ei realiseerinud,“ selgitab Nurm. Lepiti kokku, et toetusi ei saa need, kel on alla viie hektari maad ja vähem kui viis lehma.

Nurm usub, et Eesti peaks rohkem mõtlema sellele, kuidas saaks põllumajandusmudelit tagasi talukeskseks teha. Nimelt on tema sõnul kahte sorti taluettevõtteid. „Talunik on ettevõtja, kes teeb töö peamiselt ise ära. Teised on ettevõtted, mis on sündinud põllumajandusreformi käigus ja mis kuuluvad mitmele omanikule,“ räägib ta. Talu kui ettevõte on tavaliselt pereettevõte, kus kasvatatakse lapsi ettevõtlikuks. „Võiks isegi piltlikult öelda, et ettevõtlikud ja endaga toimetulevad lapsed on suurema väärtusega „talutoodang“ kui toodetud põllumajandussaadused,“ leiab Nurm. Suured, põhiliselt palgatööjõul põllumajandusettevõtted toodavad aga Nurme sõnul töötaja identiteediga rahvast, keda hoiab maal üksnes palganumber.  „Tihti pole palganumber piisavalt suur ja need inimesed valivad sageli Soome või Rootsi laeva vahel. Seega talukesksest mudelist võidaks ühiskond palju rohkem,“ usub ta.

Talunikele tehti tünga

Just nende talupidajate eest, kes suuresti ise põllul tööd teevad, mitte ei juhi vägesid kontorilaua tagant, Kaul Nurm seisnud ongi. Kahjuks pole see alati just kerge töö olnud, sest valitsused on Nurme sõnul tihtipeale just suurtootjate poolel olnud.

Näiteks mängisid Nurme sõnul esimese maaelu arengukava loomisel poliitikud suurtootjatega kokku. „See oli suurim sigadus üldse, mis juhtus,“ leiab Nurm. Maaelu arengukava määras ära, kes saavad 2004.–2006. aastal toetusi. Kui praegu kehtivas maaelu arengukavas on välja töötatud konkreetne hindamissüsteem, kes saab toetusi ja kes mitte, siis tol ajal kirjutati määrusesse sisse, et kui taotlejaid on rohkem, kui raha jätkub, jagatakse toetusi taotluste laekumise järjekorras.

„Avalikkust hoiti ähmases teadmatuses, millal taotlusi vastu hakatakse võtma. Mingi osa suurtootjaid teadis seda aga väga hästi,“ meenutab Nurm. Mõte sellest paneb teda pahaselt pead vangutama. „Selleks, et taotlus esitada, on vaja teha pikka eeltööd, mida ei tee ära ei kahe päeva ega ka kahe nädalaga. Eriti veel kevadkülvi ajal, mil tookord taotluste vastuvõtt välja kuulutati,“ ütleb ta. Nurme sõnul lõppes kokkumäng sellega, et kahe tunniga oli vastu võetud kahe aasta toetuste saajad. Peale selle oli toetuse suurus selline, et neid sai vaid 400 ettevõtet. Võrdluseks – järgmise maaelu arengukavaga sai toetusi juba 4000 talupidajat. „See oli suur poliitiline õppetund,“ ütleb Nurm.

Tagasi tõeliste talude juurde

Kui 1990. aastate alguses suhtus ühiskond taludesse kui väärtusesse omaette, on Kaul Nurme sõnul nüüdseks see suhtumine hägustunud. Sellegipoolest usub ta, et ühiskond liigub vaikselt tagasi taluettevõttekeskeks. „Üks hetk hakatakse aru saama, et see on osa maaettevõtlusest ja maaelust, muidu jookseb maa tühjaks,“ usub ta. „Tahaks uskuda, et ühiskond panustab sellele mudelile, millest ühiskond rohkem tagasi saab.“

„Kuid teate… tegelikult me polegi praegu minu kabinetis,“ ütleb ta intervjuu lõppedes naerulsui. Kolleegi oma tundus pikemaks vestlemiseks avaram ja mugavam. Nurme enda kabinet asub hoopis teisel pool koridori – ruumis, milles asuvad lookas raamaturiiulid ja mille seinu kaunistavad maalid taludest, mida sõbrad talle eelmiseks juubeliks kinkisid. „Näed, sain hoopis mitme talu omanikuks,“ naljatleb ta.