Ohtlikud hooned vajavad lammutamist

Kasutuseta hoone sissepääsu tõkestamine on ajutine lahendus, probleemid ja oht kaovad ainult koos kasutuseta hoonete kadumisega – need tuleb kas renoveerida või lammutada, kirjutab 16. märtsi Äripäev ehituse rubriigis.

Riigikontroll vaatles auditis, kas omavalitsused sekkuvad, kui ehitised, mille omanik nende korrashoiu eest ei hoolitse ja mille uksed-aknad on lõhutud, muutuvad ohtlikuks.

Kuigi Eestis selliste hoonete kohta ülevaadet pole, oli neid päästeameti hinnangul möödunud aastal üle 1200. “See arv kajastab aga vaid neid tühjana seisvaid hooneid, milles on olnud tulekahjud. Kindlasti on lisaks suur hulk kasutuseta hooneid, kus põlenguid olnud ei ole,” täpsustas Ants Aguraiuja, Põhja päästekeskuse juhi asetäitja tuleohutuse järelevalve alal.

Põlenguid on kasutuseta hoonetes sageli, suur osa hooneid on süüdatud kas tahtlikult või hooletusest. Tallinna hoonepõlengutest toimub 40 protsenti kasutuseta hoonetes. “Hetkeseisuga on Tallinnas umbes 200 kasutuseta hoonet, nende arv on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid see ei ole vähendanud neis aset leidvate tulekahjude arvu,” tõi Aguraiuja välja.

Põlengud tühjades hoonetes on suureks ohuks kohalikule kogukonnale – põlengud ohustavad kõrvalasuvaid hooneid, mis on tihti renoveeritud ja kus elab ka inimesi, kelle elukohta suits levib.

Kasutuseta hoonete kustutustööd seiskavad lähikonnas auto-ja ühistranspordiliikluse, seda ka tipptunnil, mis tekitab segadust ja pahameelt. “Päästjad saavad põhjendamatult palju lisatööd ja ka vigastusi. Kasutuseta hoonete põlengutes on inimesed saanud ka surma või vigastada," märkis Aguraiuja. Tema sõnul on pärast põlenguid hooned varisemisohtlikud, samuti kujutavad need endast ohtu inimeste elule ja tervisele. Lisaks riivab hoonete väljanägemine Tallinna elanike ja ka külaliste silma, sest kasutuseta maju ja nende ümbrust ei hooldata, selgitas Aguraiuja.  

Oodatakse kogukonna kiiremat reageerimist

Päästeameti inspektorid kontrollivad regulaarselt kasutuseta hoonete seisukorda ja juhivad omanike tähelepanu riskidele.

Päästeameti õigused jäävad tuleohutuse piiridesse. Tuleohutuse seaduses on päästeametile antud hoob nõuda omanikelt avade sulgemist. “Mõnel juhul ei olegi võimalik enam avasid sulgeda, kuna ehitise kandvad konstruktsioonid on niivõrd lagunenud – püsti on vaid üks sein,” möönis Aguraiuja. “Kõige tähtsam on kohalik võim ja kohalik kogukond panna selle teema ja lahenduste suhtes huvi tundma,” lisas ta.

Kasutuseta hoonete puhul peaks inimese esmane ja põhiline kontakt olema kohaliku omavalitsuse ehitusvaldkonna spetsialist, kellelt küsida nõu hoone ohtlikkuse kohta ja kellele ka sellistest hoonetest teada anda. Tallinnas on olemas ka abitelefon 1345, kuhu saab ohtlikest hoonetest teada anda.

Ka päästeametile võib teatada, sealt omakorda siis liigub info edasi kohalikku omavalitsusse. “Kui ikka ümbruskonnas on tühjana seisev hoone, soovitame meie kohalikul kogukonnal sellest omavalitsusse teada anda, et olukord lahendada ja elukeskkond kogukonna jaoks turvalisemaks muuta,” lisas ta.

Segaprahi äravedu kallim kui targalt planeeritud lammutustööd

OÜ Purustaja juhatuse liikme Kuido Kaskla sõnul on ohtlike hoonete puhul käitumisvariante kaks. Esiteks, kui hoonele või selle karbile on pikemas perspektiivis ette näha renoveerimist, tuleb piirata kõrvaliste isikute ligipääs sellele, sulgedes vähemalt esimese korruse avatäited (aknad, uksed).

Samuti peab Kaskla sõnul tagama, et juhuslikele möödakäijatele ei oleks mingisugust ohtu ülevalt poolt ehk kõik varisemisohtlikud konstruktsiooni osad tuleb eemaldada.

Kui hoonele kasutust ei leita, tuleb hakata selle lammutamise peale mõtlema. "Lammutamise esimeseks sammuks on ehitusprojekti koostamine hoone lammutamiseks, mida saavad teha vastavat registreeringut omavad projekteerimis- või lammutamisfirmad," märkis Koskla.

Projekti alusel on lihtsam korraldada ka n-ö lammutamise hanget, kuna see on üheselt mõistetav juhis tööde tegemiseks. "Alati on mõistlik küsida lammutamise pakkumist kolmelt-neljalt piirkonnas tegutsevalt lammutamisfirmalt, tagamaks optimaalset kulueelarvet," soovitas Kaskla.

Lammutamise maksumus nagu ehitamise maksumuski sõltub Kaskla hinnangul hoone suurusest, ehitusmaterjalidest ning lisaks ka asukohast, arvestades jäätmete logistikakulusid. "Üldjuhul algavad lammutamise hinnad suvilate puhul 2000-3000 eurost ning eramute puhul 4000 eurost," märkis Kaskla.

Abihooned on reeglina odavamad lammutada, kuna mahult on need väikesed ning erinevaid ehitusmaterjale on vähem. Tootmishoonete lammutamise maksumus sõltub nende mahust ning materjalidest. "Üest hinnakirja on keeruline välja tuua," märkis Kaskla.

Tema sõnul on kõige suurem viga, mida lammutama asudes tehakse, et arvatakse, et lammutamise juures on kõige kallim töö hoone n-ö kokkulaskmine või varistamine.

"Aeg-ajalt tuleb ette pakkumiskutseid selliste rusuhunnikute likvideerimiseks, kuna omanik arvab, et ta on saanud suurema töö juba kuidagimoodi tehtud. "Tegelikult moodustab lammutamise eelarvest kõige suurema tüki jäätmekäitlus ehk erinevate materjalide liigiti sorteerimine ja äravedu," selgitas Kaskla.

See aga saab alguse lammutamistöö esimestest sammudest ehk konstruktsioonide demonteerimisest. "Igasuguse segaprahi äravedu ja nõuetekohane utiliseerimine võib olla mitu korda kallim, võrreldes algusest peale targalt korraldatud lammutamistöödega."

Väikeste lammutamistööde juures on Kaskla sõnul pea ainukeseks hiljem müüdavaks materjaliks vanametall. "Varisemisohtlike hoonete muid materjale reeglina edukalt taaskasutada ei saa, kuna need võivad tihti olla ilmastiku poolt kahjustatud. Küll aga suudavad professionaalsed lammutamisfirmad leida optimaalseid lahendusi ka nendele materjalidele, suunates näiteks mineraalsed ehitusjäätmed taaskasutusse täitematerjalidena ning puidujäätmed energiatoormena," märkis Kaskla.