Tööandjad peavad pagulasi pseudoteemaks

Konverentsi alapealkiri kutsus rääkima sisserändest paanikavabalt ja nii langeski enamiku ettekannete fookus laiemalt Eestisse saabuvale võõrtööjõule, mitte pagulaste pärast muretsemisele. Alguses kohe ka tõdeti, et on märksa tähtsamaid asju, millega tegeleda.

Ajaloolane David Vseviov nimetas sisserändest ja kultuurist kõneldes, et tema meelest on ühiskonnas hakanud domineerima pseudoprobleemid, milles tema näeb kõige suuremat ohtu. Ta tõi näite, kuidas mõni aeg tagasi sai üleriigiliseks uudiseks see, et Vao külas väidetavalt vägistati üht naist. “Ligikaugu 90 alaealist langeb igal aastal pereringis seksuaalkuritegude ohvriks, see ei huvita kedagi, probleemi pole,” ütles Vseviov.

Kust saada inimesi?

Viimase enesepettusena nimetas ta Eesti kaitsemist oma laste pärast ning seetõttu võõrtööjõu tõrjumist. Tamsar tõdes, et ajaloolistel põhjustel oleme valinud sisserändepoliitikas kaitsepositsiooni nende riikide eeskujul, kuhu tahetakse väga palju sisse rännata. Aga Eesti probleem on vastupidine – siia ei taha keegi tulla, kuigi oleks väga vaja.

Eesmärk jätta oma lastele hea Eesti on tema hinnangul väga üllas, kuid me petame ennast, arvates, et selline rändepoliitika loob niisuguse Eesti, nagu lapsed võiksid tahta. “Kas me ei pane lastele koormat, mida nad tegelikult kanda ei suuda ega taha? Tulla tööjõuturule ja siis pidada lisaks endale ülal veel kahte inimest,” viitas ta ettekande alguses toodud numbritele. “Kas meie lapsed tahavad nii kallist riiki üleval pidada? Kas ei too see olukorda, kus ajame neid ise välja? Sinna, kus palk on kõrge ja maksud madalad, kus riik ei ole nii kallis.”

Keeleoskuse latt on liiga kõrgele pandud

Keeletaseme kõrged nõuded on üks välistööjõu palkamist pärssivaid tegureid, samas ei pruugi keeleoskus tähendada läänelikke väärtusi.

Eilsel tööandjate aastakonverentsil jäi ühe mõttena kõlama see, et töötajate keeleoskusele pannakse liiga suuri ootusi. ASi G4S juhatuse esimees Priit Sarapuu pani ette, et konkreetse taseme nõudmise asemel võiksid keeleoskust reguleerida kliendisuhted. “Ärge saage minust valesti aru, ma arvan, et riigikeelt peab oskama, aga me räägime keeletasemetest ja töökohtadest,” sõnas Sarapuu. “Kui tahame kedagi siia saada, on keele- õpe väga oluline, aga kas me peame panema nõude lati nii kõrgele?” küsis ta. Ta tõi näite Narvast, kus kohalik klienditeenindaja, kelle emakeel on vene keel, oli sunnitud samuti vene päritolu kliendiga rääkima eesti keeles, kuna teenindaja ülemus oli juures ja nõudis eesti keeles suhtlemist. Sarapuu meelest ei ole selline asi vajalik.

Samale probleemile viitas ka töötukassa juht Meelis Paavel, kes rääkis, et Eestisse on tulnud välisriikidest palju arste, kuid neilt nõutakse väga kõrget keeleoskuse taset. “Kui arstid suhtlevad töötukassa konsultandiga vabalt eesti keeles, teevad end mõistetavaks ja suudavad eluolu arusaadavalt kirjeldada, võib-olla oleks valikukoht õppida keelt koos tööga,” pani ta ette.

Eestisse poliitpagulasena tulnud Venemaa kodanikuaktivist Jevgenia Tširikova tõi aga vastupidise näite, kus küll keeled on suus, kuid väärtused teised. Üksnes aasta Eestis elanud venelanna pidas ettekande eesti keeles ja kirjeldas, mismoodi ta leidis oma lastele erakooli, kus õpetajad oskasid nii eesti, vene kui ka inglise keelt. Seal oli tema tütrelt küsitud, miks tema pere Eestisse kolis, ja kui tütar vastas, et tema vanematele ei meeldi Putini poliitika, läks õpetaja endast välja. Seejärel teatati Tširikovale, et tema lapsed sinna kooli ei sobi.

“Olin vapustatud. Koolil on head tulemused ja õpetajate keeleoskus suurepärane, järelikult kuulevad nad uudiseid, mis ei tule ainult Vene kanalite kaudu. Mis paneb neid Vene propagandat uskuma? Nad õpivad keele selgeks, aga mis väärtusi sisendavad – see on suur küsimus,” rääkis Tširikova.