PRIA toetus hoiab põllumeest pantvangis

Üle 200 Eesti piimatootja on saanud PRIA-lt selliseid toetusi, mille nad peaksid suure tõenäosusega tagasi maksma, kui lõpetaksid praegu tegevuse, müüksid lehmad ja paneksid laudauksed kinni.

PRIA kontrolliosakonna juhtivspetsialist Mari Sarv rõhutas, et kui piimatootjal on toetusest tulenevalt kohustus viis aastat pärast selle viimase osa väljamakset investeeringut säilitada ja sihipäraselt kasutada, ei tähenda tegevuse lõpetamine automaatselt, et ta peab toetuse tagasi maksma. Iga juhtumit vaadatakse eraldi. 

Sarv selgitas, et probleem puudutab peaasjalikult neid piimatootjaid, kes taotlesid toetusi maaelu arengukava meetmetest aastatel 2007-2013 vähemalt ühe meetme alt neist kolmest: alustamistoetus noortele põllumajandustootjatele, investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks või loomakasvatusehitistesse.

Melmilkis on ettevõtte tegevuse lõpetamine laual – tuleb leida kusagilt kapitali või farm kinni panna, on Põder resoluutne. Sama seis valitseb igas kümnendas Eesti piimafarmis, on korduvalt kinnitanud põllumeeste keskliidu juht Juhan Särgava. Põder nimetab järjest piimatootjaid, kes vaagivad samuti tegevuse lõpetamist. „Nendel, kes investeeringuid teinud pole, on lihtne lõpetada. Kui mul seda uut lauta poleks, siis poleks midagi viga.“

Melmilki olukorra teeb Põdra sõnul veel keerulisemaks see, et neil pole kõrval teraviljakasvatust, vaid tegeletakse ainult piimatootmisega. „Kui loomad maha müüme ja neidki enam pole, siis on laene suhteliselt võimatu teenindada. Variant olekski siis tegeleda lihaloomade või teraviljakasvatusega, aga ega see teraviljaäri ka mingi kuldne äri pole. Lisaks on meil tänaseni maksmata 49 000eurone piimatrahv. Sellepärast, et raha lihtsalt pole,“ rääkis Põder.

Ta märkis, et ega suur osa Eesti põllumajandusmaast teraviljakasvatuseks tegelikult väga sobigi. „Piim on märksa intelligentsem produkt kui teravili, mis lihtsalt laevale laaditakse ja minema saadetakse. See pakub maal suuremat tööhõivet.“

Hing sees vaid kevadeni

Ta selgitas, et kui on kaks valikut, kas osta kütust, millega loomadele sööta ette vedada, või maksta piimatrahvi, on valik selgemast selgem.

„Riigimakse meil võlas pole, need oleme ära punnitanud. Võlad on hankijatele, sööda- ja ravimimüüjatele. Viis aastat tagasi valitsus utsitas – piimatootmine on meil prioriteetne tegevus. Nüüd on laual võlad, piimatrahv, madal piimahind ja riik ei suuda toetada niigi palju kui Läti ja Leedu, kes pidid olema ju meist vaesemad riigid. Uue lauda ehitus maksis 2,3 miljonit, pangalaenu jääk on praegu 1,3 miljonit, PRIA investeeringutoetus pea pool miljonit,“ loetles ta.

Ka piimakarja kasvatamiselt lihaveistele üleminek pole päris niisama. „Selge see, et lihaveistele on lüpsilehmade laut liiga kallis. Neile poleks vaja selliseid soojustatud lagesid, lüpsikoda oleks meil täiesti ülearu.“ Samas oleks piimakarja asendamine näiteks lihaveistega üks pääsetee PRIA-le ligi poolemiljonise toetuse tagasimaksmisest. „Hoone sihtotstarbeline kasutamine ei tähenda otseselt seda, et peab just lehmi pidama, seda võib ka pisut ümber korraldada,“ märkis Põder.

Ka Sarv PRIAst märkis, et enamasti on investeeringutoetuste puhul nõue, et investeeringutoetust saanud objekt peab olema kogu järelevalveperioodi sihipärases kasutuses, kuid seda nõuet ei pea tingimata täitma sama toetuse taotleja ise. Ta viitas määrusele, mille järgi võib mõne toetuse saaja põllumajandusliku tegevuse lõpetamisel anda kogu oma põllumajandusettevõtte koos toetuse abil soetatud investeeringuobjektiga üle teisele ettevõtjale, kuid see ei kehti näiteks noortele põllumajandusega alustavatele ettevõtjatele.

Kui sulgemine, siis lõplik

Silo on Melmilki 476 lehmale talveks varutud, kuid kui märtsi lõpuks midagi ei muutu, pole võimalik jätkata. „Järgmine verstapost on aprill. Kui siis on ka piima hind 22 senti, siis aitab küll. Talve elame üle siis, kui mõni võlausaldaja pankrotiavaldust sisse ei anna. Kui meie jõusööda tarnija Pro Grupp mõtleb, et võlg on nüüd nii suur, et aitab küll, siis meil polegi enam midagi teha. Ja seda ei saa neile absoluutselt pahaks panna,“ tõdes Põder.

Ta rõhutas, et kui farmid lõpetavad järjest tegevusi, siis see puudutab ka kõiki teise sektoreid: teraviljatootjaid, masina-, kütuse-, ravimi- ja söödamüüjaid. Nad kõik kaotavad oma kliendid.

Sellise farmi sulgemine võtaks Põdra hinnangul 3-4 kuud. „Selge see, et kui midagi niimoodi kinni panna, on seda uuesti avada praktiliselt võimatu. Kes mulle siis laenu annaks? Kes tuleks praegu põllumajandussektorisse investoriks? Kui kütusefirmad meile lõpuks kütust ei müü, ravimifirmad ei müü ravimeid, pangad laenu ei anna, olemegi lõksus. Nii need töökohad maal kaovad.“

Piimatootja tühjas laudas: olen sügavas masenduses

Juba tegevuse lõpetanud piimatootjad tõdevad, et neil vedas, et nad toetusi polnud saanud.

Suvel piimatootmise lõpetanud 300 lüpsilehma ja 300pealise noorkarjaga piimatootja on oma ainult kümme aastat vana lauda tühjaks jäämisest nii masendunud, et ei soovi lehes avaldada enda ega oma farmi nime. Maaleht on tituleerinud teda korduvalt eeskujulikus teravilja- ja piimakarja kasvatajaks.

Ta ütles, et tänu sellele saigi lõpetada, et ei kvalifitseerunud PRIA toetuse saajaks, kui seda viimati taotles. Endine piimatootja sõnas, et ei näinud põhjust, miks peaks üks sektor teisele peale maksma, viidates oma kõrvaltegevusele teraviljakasvatusele. „Ega viljahinnad on ka tegelikult maas. Maailmas pole kunagi olnud nii suurt viljatagavara kui praegu,“ märkis ta.

Jõgevamaal 1300 lehma pidanud OÜ Perevara juht Alo Teder ütles, et jaanuaris alanud koondamise tulemusena on nüüd kõik viis lauta kinni. „Alguses sulgesime neli lauta, aga kuna olukord piimanduses aasta jooksul ei paranenud, sulgesime oktoobris ka viimase.“

Teder pidi koondama sadakond inimest, praegu on jäänud tema palgale vaid 18. „Ma polnud PRIA-lt investeeringutoetusi küsinud, selles suhtes oli minu olukord natuke parem. Ka pangalaene polnud ma võtnud,“ ütles ta.

Ta ütleb, et pole mõelnud, kas võiks kunagi piimatootmisega jätkata ning lisab, et vaevalt ta seda teeb. „Paar farmihoonet olen suutnud müüa, mõnda on küsitud rendile, vanemad ja kehvemad tuleb lammutada. Peab jätkama esialgu teraviljakasvatusega ja siis vaatama juurde muid alternatiive,“ sõnas Teder.