4000 lüpsilehma läks piimakriisi nahka

Valio ekspordib Venemaa asemel rohkem senistesse teistesse sihtriikidesse. Valio kahekordistas juustueksporti Itaaliasse ning kasvatas eksporti ka USAsse ja Kreekasse. Lisandus mõni sihtturg, nagu Tšehhi ja Ungari. “Kuigi ekspordi väärtus ei ole veel varasemal tasemel, on maht pigem suurenenud. Ülejäägist Valio Eesti puhul rääkida ei saa,” märkis Solovjov. Toorpiima ostab firma 10% rohkem kui enne Venemaa embargot.

Vene sanktsioonidel pöördumatu kahju.

Eesti tõuloomakasvatajate ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko sõnul on aga Eestist viimase aasta jooksul kriisi tõttu kadunud 4000 lüpsilehma. Tema sõnul ei saa öelda, et kõik need on tapamajja viidud, ent suureulatuslik lehmapidamine Eestis on pöördumatult kaduv trend.Bultiko sõnul on Eestis karjakasvatus küllaltki väikestes mastaapides ja 4000 lüpsilehma on kogu Eesti karjast 5%, mis tema sõnul on suur protsent. “Loomad kaovad, karjakasvatusettevõtted likvideeritakse ja ei ole mina ühtegi piimatootjat näinud, kes Eestis korra on piimatootmise lõpetanud ja kahe-kolme aasta pärast uuesti alustab. Kõik, kes on lõpetanud, on jäädavalt lõpetanud,” nentis ta.Piimakarja hävitamisel ulatuslik mõju. Ka Murakas nentis, et Eestis piimatootmist vähendatakse ja piimakarja hävitatakse, sest karjakasvatus lihtsalt pole kasumlik. Muu hulgas pole tema sõnul Eesti talupojal ka, kellelegi toetuda. “Tootmist ei ole võimalik taastada, inimesed lähevad maalt ära ja kui lehmad tapamajja viiakse, siis keegi neid sealt tagasi ei võta,” ütles Murakas. Ta märkis, et selliste kriiside tarbeks on paljud riigid ka vastavad meetmed võtnud, et kriis üle elada ja põllumajandus säilitada. Piimatootmine on väga haavatav, ka lühiajalistes kriisides, ja seda on raske taastada. Kui karjakasvatajad oma uksed sulgevad, näevad turuosalised probleemi ka maaelureformis. “Pärast karjafarmide sundsulgemist jäävad inimesed tööta, kõik neist ei taha ega saa ka linna minna. Nii või teisiti on tegemist tugeva tagasilöögiga maapiirkondadele. Lehma Vabaduse väljakul ei pea,” rõhutas Murakas.

Piimatöötlejate sõnul on tulevikku raske prognoosida, et siiski on muist neist lootusrikkad ja loodavad madalseisu lõppu näha aasta teises pooles. “Nii nagu väga head ajad on ajutised, saab ka see madalseis ühel hetkel otsa,” ütles Murakas. Solovjov lisas, et kuigi piimasektor on väga ilma- ja poliitikatundlik, näitab tegelikku arengut siiski aeg. Ka Kivine loodab sügisest paremaid arenguid.

Muraka sõnul on aga turg selges languses ja kriis võib süveneda veelgi, kuna stabiliseerumist näha ei ole. Tema sõnul võiks lisaks Euroopa Liidule panna ka Eesti riik ise oma eelarvest õla alla ja põllumehi aidata. ­“Euroopa Liit praegu lubab liikmesriike aidata, kui mingi sektor on kriisis. Kui muidu on mingid piirangud, et ei tohi aidata, siis kriisi ajal on see lubatud. Praegu ei ole peetud vajalikuks põllumehi aidata. Ja Eesti riik omalt poolt ei ole midagi eraldanud,” nentis ta.

Ka Farmi Piimatööstuse ASi juht Valdis Noppel nentis, et positiivset muutust ta ei näe. “Keerulised ajad valdkonnale tervikuna, selgelt keerulised ajad. Alati on ilus niimoodi mõelda, et küll läheb paremaks, aga reaalsus saab kindlasti olema päris karm ja väsitav,” nentis ta.

Piimatootja on murega üksi.

 “Kõik see piim peab kuhugi minema, lehmal ju kraani küljes pole, et keeraks kinni. Mahud on enamjaolt samad, aga rahaline maht on kukkunud. Me ujutame ühise turu üle,” nentis Murakas.

Bulitko sõnul võiks aga Eesti võtta eeskuju kaugematest naabritest, nagu näiteks Poolast, kus laiendatakse eksporditurge ja suurendatakse piimakarja. “Eesti on jätnud oma tootjad täiesti üksi. Suured riigid kõik laiendavad ja nad ei ole ka Vene kriisist nii mõjutatavad,” ütles ta.

Bulitko sõnul peaks riik kogu Euroopa abi suunama piimatootjatele, et uhked farmid tühjaks ja Eesti kõrge kvaliteediga toodang tootmata ei jääks. “Me anname oma konkurentsieelise ära. Ma arvan, et praegu on ikkagi selline kriitiline olukord, mida ei peaks võtma pelgalt kui põllumehe nurisemist,” märkis Bulitko.