Jorma Ollila Eestile: ärge otsige Nokiat!

Joakim (Joakim Helenius rääkis konverentsil Eesti visioonist - toim) andis mõned ideed Eesti jaoks ja ma nõustun temaga – aga mõelge mõned juurde. Kuidas te end rahvana maailma majandusareenil positsioneerite? Iga rahvas vajab visiooni!

Kunagi ütles kadunud president Lennart Meri, et Eesti visiooniks peaks olema otsida oma Nokiat. Kas te teadsite seda?

Kohtusin Lennart Meriga mitmel korral, kui ta veel elas, nii et tean täpselt, mida te mõtlete. Aga ma vastaksin: ärge imiteerige ühtegi teist riiki ega otsige Nokiat, tehke oma asja! Nokia saavutused on siin küll meile kõigile hea eeskuju: kui ma 1992. aastal ettevõtte juhiks sain, siis küsiti ka minult naerdes, kas mul pole midagi targemat teha. See oma tee otsimine on raske, aga see on võimalik.

Oma äsja eesti keeles ilmunud elulooraamatus "Võimatu edu. Kasvulava Nokias" (Äripäev, 2015) puudutate ka Soome ja Nõukogude Liidu ärisuhteid. Mida arvate praegu Venemaal äri ajamisest?

Meil on läänelik mõttemall, aga samas on meil ka naaber, kellega tahame läbi saada. Kunagi küsiti president Mauno Koivistolt Moskvas, mis on Soome liin – ta mõtles ühe sekundi ja vastas: ellu jääda. Seesama pragmaatiline mõtlemine on omane ka äriliidritele. Oleme olnud Venemaa vastaste sanktsioonide tugevad toetajad ja jagame üksmeelselt Euroopa vaadet. Meil on kindlad põhimõtted ja vaated. Ning samal ajal oleme ka realistid – Venemaa ei kao ilmselt kuhugi, seal on ka tulevikus ärivõimalusi, ja eks me siis vaatame juba edasi, mida teha annab. Ent tõesti: praegu on kartus suur ja rasked ajad.

Miks usute sellesse, et iga paari aasta tagant tuleks organisatsioon läbi raputada?

Nokia juhina mind ka kritiseeriti, et iga kahe aasta, või vahel isegi 18 kuu tagant, muutsime me organisatsiooni. Sest turg oli muutunud! Mingi uus tootesegment tuli juurde või kadus ära ja me ei tahtnud oma harjumustesse kinni jääda. Muutuste kultuur on oluline, sest inimestel on kombeks hakata kaitsma oma väikest impeeriumi: nad jäävad paigale ja hakkavad oma vana asja kaitsma. Tarbijaelektroonikatööstus on ka olemuslikult selline äri, kus peab pidevalt muutuma. See paneb töötajad küsima: kus on meie klient, kas ta on juba meelt muutnud? Organisatsiooni muutes oled sunnitud vaatama ka kliendi vajadusi. Aga see ei käi ühtmoodi iga äri kohta: kui näiteks Shell hakkaks iga kahe aasta tagant firmat raputama, oleksin väga mures. Seal me peame vaatama viie, kümne aasta perspektiivis.

Olete öelnud, et te ei pea eriti lugu suurtest strateegiatest ja konsultantidest. Miks nii?