Andres Sõber: kehva suhtumisega kaugele ei jõua

Strateegia on ikkagi väga lihtne. Niikaua, kui treener olen olnud, olen pidanud kinni põhimõttest olla aus mängijate kui ka iseenda vastu. Ja ega siis palju pole vaja rohkem teha. Oskuseid ja taktikaid saab tänapäeval igast august vaadata - kuidas mängitakse, kus mängitakse. Ma arvan, et see ongi kõige tähtsam kogu protsessis, et poistele tekitada mugav olemine.

Olete Te süsteemne inimene?

Ma arvan, et mingil määral kindlasti ja see on nüüd aastatega juba välja kujunenud. Süsteemne selle järgi, et trennid on ühesugused ja ma katsun trennides ise alati kaasas olla ning mitte jääda kõrvaltvaatajaks. Kaasas olemine tähendab seda, et ma ergutan ja motiveerin oma meeskonda trenni ajal. Tihtipeale ei ole mugav rassida ja vaeva näha, kui tulevad negatiivsed emotsioonid kõrvalt. See pigem segab tegemist, kui paneb sooritusi tegema. Süsteem on see, et olla sportlikud ja värsked, selleks teeme hommikul trenni õues ja õhtul sees.    

Mis omadusi on vaja, et olla spordis edukas?

Ega siin spordi ja muude elualade vahel ei ole ju vahet. Kunagi oli prioriteediks see, et kindlasti võita. On ju Eesti mõistes võidetud igasugu tiitleid ja on ka toredaid mängijaid tulnud, rääkimata näiteks Martin Müürsepast, kes on ka NBA-s korvpalli mänginud. Tihti tekib siis küsimus, et mis edasi? Ma arvan, et see edasi ongi see, et tulevad uued poisid peale ja hakkad nendele oma seda nö karmat peale ajama. Osad võtavad selle omaks, osad mitte. Ja ma olen nüüd jõudnud järeldusele, et ma ei hakka ennast nende järgi painutama, kes seda omaks võtta ei taha. Ma lasen neil rahulikult auto nina Tallinna poole keerata ja koju sõita või saadan koju mõne välismaalase, kes selle värgiga ei taha toime tulla. See, kes ei oska, neid saab aidata, aga nende peale, kellel on nö sõrad vastu, pole mõtet aega raisata. Ja see on üks tähtsamaid asju, mida jälgin, et need persoonid oleksid mul… no mitte just nagu meeldivad, aga kes teevad südamega ja naudivad oma tegevust.

Mille järgi Te meeskonna kokku panete?

Eks see esimene värk ole ikkagi teatud oskused, sest kui mängida Eesti meistriliigas korvpalli ja seal esimese nelja-viie seas, selleks on vaja päris häid oskusi. Hiljuti ütles mulle meeskonnaga liitunud Julius Brookes, et Eesti liiga on selgelt kõvem kui Kanada liiga. Ka mujal maailmas, näiteks Kreeka või Itaalia liigade tagumine ots on Eesti liiga puntidele täitsa mängitavad meeskonnad.

Mille järgi ma meeskonda valin, on ikkagi inimlikud omadused, et kuidas ta suhtub kaaslastesse, kuidas minul temaga läbisaamine on. Ja see võib-olla ongi viimastel aastatel olulisem, kui mõni hea mänguoskus. Tähtis on inimene ja persoon, sest meil on ikkagi üheksa kuud läbida sügisest kuni kevadeni, ja see pole üldsegi kerge. Nii mõnedki mehed pannakse proovile, kes on kodust kuude kaupa ära. Ja mõned mängijad, kes ei pääse hetkel nii heasse meeskonda kui tahaksid, siis olen ka neid alati hea meelega enda punti võtnud. Eks selline lapselik mäng ja hasart on alati sees, et kui keegi teine ei saa temaga kuskil hakkama, siis ikka tekib kohe väike vilkur pea kohale ja proovin, et äkki mina saan hakkama. Kui saan, on hea meel.