Lendavate taldrikutega leviv krooniline haigus

Kuna sel ajal Eestis disc-golfi radu polnud, oli kõige lähem võimalus seda mängida Soomes. Mägedik valmistus sinna minekuks, kuni talle tehti ettepanek turniir hoopis Eestis korraldada. 2002. aastal toimuski Pirital esimene turniir, kuhu Soome mängijad tõid võistluste ajaks 9 paigaldatavat korvi ja kettad.

Mägediku sõnul mängitigi esimestel aastatel paigaldatavate korvidega, mida sai igale poole kaasa võtta. Esimesed disc-golfi rajad avati 2003.–2004. aastal Jõulumäel ja Mammastes, lisaks erarada Mäeotsal. Praegu on üle Eesti kokku 35 rada.

Pakub põnevust nii seltskonnas kui ka proffidele. “Mäng köidabki eelkõige võistlusmomendi poolest. Täpsusmänguna esitab see suure väljakutse keha valdamisele,” selgitas Mägedik. ­“Golf on natuke igavam, kettaga on rohkem võimalusi. Golfipall liigub enamasti ainult otse, ketast saab aga kaarega visata. Ketta valdamisel on lennukaared planeeritavad. Kaugete vahemaade korral kipub mängija paari meetriga eksima ja kaugelt tabamine on peamiselt juhuslik. Eesti inimesele meeldib looduses liikumine ning disc-golf pakub ka piisavalt hasarti,” selgitas Mägedik.

Getup OÜ juhatuse liige Tommy Markus sai disc-golfi pisiku kolm aastat tagasi sõbralt, kes teda mängima kutsus. “Enne mängisin pesapalli ega tahtnud midagi muud. Nüüd on vastupidi, pesapall enam ei kutsu, küll aga disc-golf,” rääkis Markus. Küsimusele, miks disc-golf paelub, vastas ta, et sellest arusaamiseks peab seda ise proovima. Mängu juures meeldib talle, kuidas ketas teeb õhus kuni 120 meetri pikkusi lende ja täpselt sinna, kuhu soovitud. “Kõige mõnusam on, kui sa tead, kuhu ketas läheb. Lisaks on see lahe ajaveetmisviis – saab sõpradega ringi liikuda, viibida värskes õhus. Mida veel tahta?” küsis Markus. 

Odav spordiala. Disc-golfi populaarsuse taga näeb Markus selle suhtelist odavust võrreldes paljude teiste spordialadega. “Näiteks golf on kallim ja golfi­radade haldamine kulukam. Disc-golfirajad vajavad kergelt muru niitmist, ei vaja kastmist ega muru lappimist,” rääkis ta. Radade kasutamise eest tavaliselt maksma ei pea ning alustamiseks piisab ka 10–15 eurot maksvast kettast. Siiski on võimalik ka selle ala peale kulutada, soetades nõudlikuma mängija varustust, mis hõlmab kvaliteetseid kettaid, korralikku kotti, tooli, vihmavarju.

“Tippsport on aga alati kallis,” nentis Markus, lisades, et kõige kallim on muidugi ostetud asju mitte kasutada.

Markus toob välja Eesti omapära: nagu eestlased sõidavad suurte ja kallite autodega, on ka paljud disc-golfi mängijad kohe mängimist alustades soetanud pea 200eurose profikoti ketaste hoidmiseks.

Meilver OÜ omanik Margo Peters sattus disc-golfi esmakordselt mängima kolm aastat tagasi.  “Kallist varustust ei ole vaja, saab värskes looduses jalutada. Ei ole kurnav spordiala ning kui rumalusi ei tee, saab ilma traumadeta hakkama,” võttis ­Peters ala kokku.