Carnegie: Moskval uus rahvuslik strateegia

Tehnoloogia ja innovatsiooni keskmeks saab kaitsetööstus. Selle peamine missioon on Venemaa sõjaväe kaasajastamine nii sisekaitseks kui ka jõu näitamiseks väljapoole.

Vastasseis Läänega on oluliselt tugevdanud venelaste patriotismitunnet. Nüüd püüab Moskva sellelt platvormilt riiklikku ühtsust konsolideerida. Positiivse konsolideerumise vahendid on traditsiooniliste väärtuste tähtsustamine, kus oluline roll on riigil, kirikul ja pereväärtustel. Krimm on aga märk Venemaa taasavastatud võimest oma konkurentidele vastu seista ja seda ei anta käest mingil juhul, nendib Trenin. Et selles kahtlust poleks, tugevdab Venemaa Krimmis oma sõjaväegarnisoni. NATOt nähakse jätkuvalt võimaliku vaenlasena.

Uue välispoliitilise kursi elluviimisel saab Venemaa olema kindel, kannatlik ja ettevaatlik. Otsest relvakonflikti NATOga püütakse vältida.

Ei maksa loota, et Venemaa Ukrainale käega lööb, küll aga on oodata taktika muutust. Moskva võib oma tähelepanu suunata rohkem poliitilistele teemadele, arvestades eelolevaid parlamendivalimisi ja majanduslikke prioriteete talve lähenedes.

Globaalsel tasandil loob Venemaa liite mitte-lääne riikidega, et vähendada USA ülemvõimu. Peamine partner on Hiina, keda Venemaa varustab energia ja sõjalise tehnoloogiaga, saades vastu investeeringuid. Samuti India, Brasiilia, Argentiina, Egiptus, Iraan, Iisrael, Türgi ja Araabia Ühendemiraadid. Samas ei kavatse Venemaa õõnestada USA tegevust valdkondades, mis ei kahjusta Venemaa huve - näiteks Afganistanis ja Iraagis. Islamiäärmuslaste tegevuses süüdistab Venemaa aga USA poliitikat.

Venemaa jätab enesele vabaduse lahti öelda rahvusvahelistest lepingutest, mis Moskva hinnangul ei teeni enam Venemaa huve. Eelkõige võib see puudutada 1987. aastal USA ja Venemaa vahel sõlmitud relvastuskontrolli kokkulepet. Samuti võib Venemaa lahti öelda Euroopa Inimõiguste Kohtust, mis Moskva nägemuses on liialt politiseeritud. Otsuseid veel pole, kuid märgid on õhus, kirjutab Trenin.

Moskva ei ignoreeri Euroopat täielikult, kuid sidemed on oluliselt tähtsust minetanud. Viimase kuue kuu jooksul on Moskva kahel korral ELis kibedalt pettunud. Esimene kord, kui 21. veebruaril Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola vahendusel toonase Ukraina presidendi Viktor Janukovitši ja opositsiooni vahel sõlmitud kokkulepe ei pidanud. Teine kord, kui EL liitus USAga Venemaa vastastes sanktsioonides, süüdistades Venemaad Malaisia lennuki allatulistamises, ehkki ümberlükkamatut tõendusmaterjali selleks pole.

Kõike eelpool öeldut silmas pidades prognoosib Trenin, et Kreml püüab veelgi aktiivsemalt ELi liikmesriikide vahele kiilu ajada. Euroopa tänane ühtsus tähendab solidaarsust USAga Moskva vastu. Samas teab Venemaa, et EL tahab rohkem lõpetada vägivalda Ukrainas kui Kiievi sõjalist võitu. Samuti mõistetakse, et Euroopa tahab Venemaaga Ukrainas koostööd juba eeloleval talvel. See kõik tõotab Trenini sõnastuses väga "elavat" vastastikust suhet, mis on samas väga asine ja konkurentsitihe.