Konflikt Euroopaga teeb Putinist Hiina vasalli

Kõik Putini rehkendused on osutunud valeks - Ukraina idaosast pole ta leidnud piisavalt toetust, Saksamaa pole nõustunud erikohtlemisega, kiilu ajamine Euroopa Liidu ja USA vahele pole õnnestunud. Küpros, Bulgaaria, Austria ja Ungari ei söandanud ELi sanktsioone vetostada. Lisaks ELile ja USA-le on sanktsioonid kehtestanud ka Jaapan, Kanada ja Austraalia.

See on majanduslik vastasseis, kus ühelpool on Venemaa 2 triljoni dollari suurune majandus ja teisel pool 40 triljoni dollari suurune majandusjõud.

Kreml loodab nn BRICS riikide toetuse peale, mille moodustavad Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika. Lääne kapitali loodab Venemaa asendada Hiina kapitaliga. See on aga roosa unistus, kirjutab Evans-Pritchard. Maikuus Hiinaga kõva kauplemise järel sõlmitud kokkuleppes Gazpromi uue torujuhtme ehitamiseks tuli Venemaal nõustuda gaasi hinnaga 350 dollarit 1000 kuupmeetri eest. See katab vaevalt Venemaa tootmiskulud, väidab autor.

Lisaks on Venemaa ja Hiina Kesk-Aasias rivaalid. Hiina ehitab seal torujuhtmete võrku, mis on Venemaa kontrolli alt väljas. Hiinal on Venemaale Kaug-Idas ka territoriaalsed nõudmised, maadele, mis Venemaa 19. sajandil annekteeris.

Isegi kui Putini Euro-Aasia liit Hiinaga õnnestub, taandab see Venemaa Hiina kõrval vasalli staatusesse, kellele jääb toorme tarnija roll tagurliku majandusmudeliga.

Putin on aga kinni külma sõja aegses mõtlemises, kurt maailmas jõujoontes toimunud muutustele. Nii on ta enesele vaenlase teinud vananevast Euroopast, viskudes tõusva võimu jalge ette, mis perspektiivis ei jäta Venemaa nõrkust maksimaalset enda kasuks ära kasutamast, kirjutab autor.