Ettevõtja: loo oma firma ja tee seda varakult

Kel vähegi on ettevõtluse pisikut, siis soovitan kindlasti firma rajada. Mida varem, seda parem, sest hiljem hakatakse juba liialt palju mõtlema ja see võib krampi kiskuda. 

See käib nii turunduse kui ka teiste valdkondade kohta. Ka turunduses on teatud nišid, mis on vähem arenenud või tuleks täita. Kuna see on tänu IT-lahendustele arenev valdkond ja ka IT vajab loomingulist poolt, siis on palju võimalusi. Samas soovitan luua ettevõtteid ka muudes valdkondades, sest Eesti ei saa püsima jääda ainult mõnekümne suurettevõtte peal. Riigisiseselt oleks vaja riske maandada ja oleks hea kui on toimivaid pere- ja väikeettevõtteid, kes aitaks riigikassat täita. Võib-olla on riik teinud selles osas vea, et on esile toonud suurlinna võlusid ja suunanud maakondadest inimesi pealinna, aga samal ajal on võimalik ettevõtlust arendada ka teistes kohtades.

On vaja ainult tahet ja olla valmis selleks, et mingil perioodil tuleb rohkem pingutada. Mina käisin viimati palgatööl, kui ma andsin keskkoolis inglise keele tunde ülikooli ajal, see oli minu esimene ja viimane töökoht.

Kuidas oma ettevõtte rajamiseni jõudsite?

Töötasin sõbrannaga Eva Truuverkiga, kes hetkel on kampaania Teeme Ära eestvedaja. Õppisin temaga koos ülikoolis õppisin ja olime koos ka Eesti esimeses reklaamifirmas Option, mida juhtis Talis Bachmann. Peale ülikooli lõpetamist püüdsime Tartus reklaamivallas midagi uudset arendada. Tahtsime toona uue ettevõtte Kaubahalli baasil, viia sisse kliendikaardi süsteemi, mida Eestis veel kusagil polnud. Ent saime aru, et oleme valel ajal vales kohas - ükskõik, mis nurga alt me püüdsime uudseid mõtteid ei juurutatud, kõik otsused tehti Tallinnas.

Siis kutsuti meid kahekesi Tallinna  reklaamiäri tegema, aga meile ei sobinud selle ettevõtte ärilis-eetilised põhimõtted. Paari kuu pärast oli selge, et seal me töötada ei saa. Ja kuna kuhugi mujale meil minna polnud, otsustasime sõbranna ärgitusel teha oma firma. 

Alustasime ettevõtte rajamist null krooniga, raha meil ei olnud ja ka haritlastest vanemad ei saanud toetada. Meie esimene kontor oli praeguses sotsiaalministeeriumi majas. Kuna mul polnud kusagil ööbida, siis pumpasin õhtul kummimadratsi täis ja hommikul lasin enne teiste tulemist taas tühjaks ja ööbisin esialgu kontoriruumides enne kui paari kuu möödudes leidsin üürikorteri.

Kõik algas meie tuttavast kliendist, kelleks oli Keila Kaabel. Mul on siiamaani meeles, kuidas me esimest asja trükki andsime. 1990ndate alguses oligi põhiline tegevus see, et midagi kujundati ja siis anti trükki, see oli alati väga kriitiline moment. Tänapäeval tundub see naeruväärne, aga siis juhtus sageli mingeid vigu. Kas disaineritel või trükikojas, nii et oldi väga õnnelikud kui trükis saadi kätte sellisena, et kõik oli korras.