Palgad kasvavad liiga kiiresti

Viimastes kvartalites aeglustunud majanduskasv ja vähenenud tootlikkus pole palgakasvule veel mõju avaldanud. Tööjõu ühikukulu kasv oli 2013. aasta esimesel poolel tempokas ja majanduses loodavast lisandväärtusest tööjõule kulutatav osa suurenes kasumite arvelt. Osaliselt on see selgitatav tööturu inertsusega. Tavaliselt kulub üks-kaks kvartalit, et tööjõukulu hakkaks vähenenud majandusaktiivsusega kohanema. Siiski võib 7-8%list palgakasvu pidada liiga kiireks tingimustes, kus ühe töötaja loodud toodang on aastatagusest keskmiselt väiksem.

Ettevõtete kasumimarginaalide pikaajalise vähenemise korral on oht, et kapital liigub edasi riikidesse, kus on võimalik toota konkurentsivõimeliste hindadega ja kus on suurem kasumlikkus. Koos kapitaliga lahkuvad aga ka töökohad. Siseturule orienteeritud ettevõtted saavad kasumlikkust mõningal määral taastada hindade tõstmise teel, kuid selle tulemuseks on kiirem inflatsioon, mis alandab tarbijate sissetulekute reaalset ostujõudu. Eksportivas sektoris on ettevõtete võime hindu tõsta väliskonkurentsi tõttu märksa piiratum. See tähendaks konkurentsivõime langust ning väiksemat nõudlust Eesti ekspordile.

Keskmise palga inflatsiooniga korrigeeritud kasv ehk reaalse ostujõu kasv oli teises kvartalis 4,9%. Reaalpalk on suurenenud kahe viimase aasta vältel, mil keskmise brutopalga kasv on püsinud kiire ning tarbijahindade kasvutempo alanenud. Sellega on keskmise palga ostujõud jõudnud väga lähedale kriisieelsele tipptasemele.