Andres Herkel: paar soovitust Reformierakonnale

Minule on sisedemokraatia nõrkus selge hiljemalt alates IRLi 2010. aasta suurkogust, kuid tegelikult on probleem palju vanem. Aga varasemad juhtumid pole minu jaoks nii tugeva isikliku kogemusega seotud ja sestap mõistan ka seda, et kõrvalseisjal ongi toimunust raske aru saada. Kuna mu kogemused on just IRLiga seotud, siis püüan kirjeldada paari nõrkust, mida Reformierakonna süsteem endas sisaldab ning millest IRL suutis suurivaevu lahti öelda.

Kõige enam vajame usaldusväärseid elektroonilisi valimisi erakondade sees. See on võimalik, sest üleriigilistel valimistel toimuv elektrooniline hääletus on usaldusväärne. Olgu see tõesti  ID-kaardil põhinev avalik teenus, mida erakonnad saavad sisse osta. Seni aga on oravavõrk kahjustanud elektrooniliste valimiste mainet sama palju kui kõik Keskerakonna senised jõupingutused kokku.

Kuid alustame kaugemalt. 2010. aasta eestseisuse valimised ehmatasid paljusid IRLi staažikaid liikmeid, kel oli raske mõista, et näiteks Siim Kabrits osutus sisevalimistel oluliselt populaarsemaks kandidaadiks kui Tunne Kelam. Kahtlejatele püüti küll selgitada, et saadagu aru, Kelami aeg hakkab ümber saama ning noored tublid tulijad koputavad uksele.

Kuna see eriti veenev seletus polnud, siis idanes lõpuks mõte võtta kasutusele elektrooniline hääletus. Teoreetiliselt peaks usaldusväärne e-hääletus eemaldama suures organisatsioonis need anomaaliad, mis on tingitud poliitikas vähekogenud liikmete värbamisest ja bussidega kohaletoomisest. Riigikeelt mittevaldavate kalurite ja kõikvõimalike paranähtuste mõju väheneks. Tehnilist valmisolekut uurides selgus aga, et taskukohane oleks umbes selline süsteem, nagu see on Reformierakonnal. Õnneks jätkus toona mõistust sellele "ei" öelda. See võis päästa IRLi Reformierakonna praegusest saatusest.

Toonast sisevalimiste toimet analüüsides torkas silma ka see, et erakonna eestseisus allutati ühe tiiva kontrollile väga lihtsa mehhanismiga. Kõigil hääletajatel oli sisevalimistel hääli poole jagu valitava kogu suurusest. Kui valitava kogu liikmeid oli paaritu arv, siis tuli see jagatis suurendada järgmise täisarvuni. Seega võimaldas nn paketthääletus kontrollida eestseisuse enamust. Mart Laarile esimehena võis see meeldida või mitte, kuid ta pidi sellega arvestama.

Kui aga bravuurikas võimutiib kiige üle võlli keeras, siis järgnes nn kampsunite protest. Pärast uskumatult pikka vaidlust otsustati, et edaspidi võiks kõigi erakonna kogude valimisel olla liikmeil hääli ruutjuure jagu valitava kogu suurusest. See muudab paketthääletuse keerulisemaks ning ma loodan, et IRLi edasises arengus mäletatakse seda parandust hea sõnaga.

Reformierakonna puhul on hääletusskandaali algusest saadik juttu olnud 14 häälest 14 eestseisuse liikme valimisel. See on uskumatu jaotus, sest piisavalt massiivse paketthääletusega ei kontrollita mitte ainult juhatuse enamust, vaid kogu juhatuse koosseisu! Seega on Kristiina Ojulandi väide, et keskkontor kontrollib sisehääletuse tulemust, osalt põhjendatud. Selleks pole vaja otsest valimispettust, piisab sellest, kui arendusjuhtidele selge lähteülesanne kätte anda ja edaspidine sõltub juba sellest, kuidas nad suudavad liikmeskonda suunata.

Kui ma nüüd võiksin kõrvalseisjana paar soovitust anda, siis esiteks on mõistlik vähendada 14-liikmelise juhatuse valimisel häälte arv 14-lt umbes neljale. Teiseks on mõistlik erakond detsentraliseerida ning viia arendusjuhid keskkontori alluvusest piirkondade alla, mis tõstaks piirkondade rolli ja kärbiks kõikvõimalikke vandenõuteooriaid keskkontori suhtes.

Igal juhul ei tuleks kogu tähelepanu Kristiina Ojulandi isikule suunata. Selle asemel tasub vaadata peeglisse ja küsida Tom Stoppardi ja Mari-Liis Lille kombel: "mis on pildil valesti?"