Laar: see oli väga uhke sõit!

Ei ole jah just lihtne saada peaministriks 32aastaselt. Ega sinu oma rahvas ei võta sind tõsiselt, rääkimata välisriikidest. Ja nii on mul elavalt meeles, kuidas esimest korda välisriiki tuttavate juurde perega puhkusele sõites mind lennujaamas vastu võeti. Lennujaama teenistuses küsiti jalust ülesse poole vaadates: and you are the Prime Minister of Estonia (jah et teie olete siis Eesti peaminister)?

Või hästi on meeles see, kui me üritasime sisse saada OSCE tippkohtumisele. Meid visati alguses turvameeste poolt välja ja öeldi, et ükski meist ei meenuta peaministrit. Nii see tõesti vist oli, sest ega 32aastane peaminister pole veel vigagi, aga kui su enda ministrid on 26 ja 27 aastat vanad, see, teate, on veel hullem.

Ja eks sellega oli segadust palju ja õppimist palju, aga tuli õppida. Mul on siiamaani meeles Tiit Pruuli hästi rahulik, aga läbilõikav hääl Taani kuninganna juures lõunalauas, kus ta sisistas: "Mart, pane kohe see dessertlusikas ära, muidu tapan ära!" Mille peale ma muidugi panin oma dessertlusika ära. Siis hiljem nägin teistsuguste trikkidega härrasmehi, kes olid samasugused inimesed nagu ma ise. Kes tõmbas nagu korsten, kes joonistas kahvliga monogramme saiapurust. Ja noh, nii see harjumus tuli. Nii et hakkama saime.

Ja mis oli eriti tähtis, noorusel on omad võlud. Peamine on see, et sa ei tea, mis on võimalik ja mis mitte. Ja kui noorele inimesele öelda, et mingi asi on kas esimest korda maailmas või ilmvõimatu, siis ta hakkab seda just tegema. Nii nagu IMF ütles, et aga härra Laar, ühetaolist tulumaksu pole ühelgi maailma maal tehtud, siis mulle tundus see hästi suure ahvatlusena.

Ja nii me tegimegi hästi palju asju ära, mis on võimatuks kuulutatud. Ja jumal tänatud, et tegime, kuna Eestil on sellest tõesti kasu olnud. Ja Eesti on läinud edasi. See on tõesti asi, mida tasub meeles pidada.

Loomulikult on tulnud selle eest maksta, kellele tervisega, kellel tahtejõuga, kellel isikliku eluga. Tänan väga oma naist ja oma peret, et üldse olen siiamaani kuidagiviisi olemas.

See adrenaliinilaks, mis õnnestus selle valitsuse ajal saada, oli nii suur, et ega sellest pole päriselt siiamaani lahti saanud. Sellest adrenaliinisõltuvusest. Ja kes ei ole osanud õigel ajal kõrvale tõmbuda, need elavad neid aastaid ikka uuesti ja uuesti üle. Midagi pole parata.

Nagu Carl Bildt (endine Rootsi peaminister, praegu välisminister – toim.) kunagi ütles, on aasta Eesti valitsuses võrdne viie aastaga Rootsi valitsuses. Ja nii vist see tõesti ka on. Aga me saime hakkama.