10 juhust, mis tegid mõne mehe rikkaks

TeflonAmeerika teadlane Roy Plunkett tegi freooniga töötavate Duponti külmkappide jaoks katsetusi gaasiga, kui ühe keemilise reaktsiooni käigus muutus gaas valgeks pulbriks – polümeriseeritud tetrafluoroetüleeniks ehk polütetrafluoroetüleeniks. 1945. aastal sai see aine brändinimeks Teflon ja Dupont hakkas kasutama seda nii pottide-pannide peal kui ka kaablite isolatisioonis. Plunkett jätkas Duponti heaks töötamist ja läks sealt 1975. aastal pensionile. Tänu tefloni leiutamisele on Dupont teeninud miljardeid dollareid.

MikrolaineahiUSA insener Percy Spencer katsetas teise maailmasõja ajal seadeldist, mis pidi ära tundma vaenlase lennuki. Selle radari tekitatud lained sulatasid aga üles kommi, mis inseneril taskus oli. Spencer hakkas laineid katsetama paisumaisi ja munade peal ning sai hiljem patendi mikrolainete kasutamisele söögivalmistamisel. Alguses olid mikrolaineahjud suuremõõtmelised ja kallid, kuid 1975. aastaks kasutas 14% USA majapidamistest seda uut kodumasinat ja aasta-aastalt hakkas tema ettevõte Raytheon müüma neid järjest enam.

Takjapael1941. aastal tegi Šveitsi insener George de Mestral oma hommikust jalutuskäiku, kui tema pükste ning ka koera kasuka sisse jäid kinni mõned takjad. Mees pani tähele, et riiete küljest on takjaid raske eemaldada. Ta uuris takjanutte kodus mikroskoobi all ja nägu sadu väikeseid konksukesi. Sellest inspireerituna hakkas ta arendama uut kinnitussüsteemi. Sündis Velcro nimeline ettevõte, mis hakkas esimesena tootma takjapaela. Kuid tõeliselt populaarseks muutus Velcro pael alles 1970. aastatel, kui NASA astronaudid selle kasutusele võtsid. Velcro tootis kümneid miljoneid takjapaelameetreid aastas. De Mestral müüs hiljem ettevõtte ning patendi kasutusõigused edasi ning elas oma naise sõnul ülejäänud elu litsentsitasudest ning müügist teenitud tulust.

Liim Super GlueTeise maailmasõja ajal anti Kodakis töötavale Ameerika keemikule Harry Cooverile ja tema uurimisgrupile ülesandeks teha relvadele plastikust sihikuid. Selleks kasutasid nad teatud liimainet. Sobilikke sihikuid ei õnnestunud neil kunagi leiutada, küll aga mõtlesid nad välja uue liimi Super Glue. Uus leiutis aitas Kodakil välja arendada sadu uusi tooteid ning kõvasti müüginumbreid kasvatada. Coover leiutas ka meditsiinilise aerosool-liimi, mida kasutati Vietnami sõjas ja selle edasiarendused on tänapäevalgi meditsiinis kasutusel. Coover sai 2010. aastal Barack Obamalt riikliku tehnoloogia ja innovatsiooni autasu.

Mängutaigen Play-DohAmeerika laste seas on täna populaarne plastiliini sarnane elastne mass nimega Play-Doh. Kunagi kasutati seda aga hoopis tapeedi puhastamiseks. 1954. aastal töötas ameeriklane Joe McVicker Kutoli nimelise ettevõttes, mis antud puhastusvahendit tootis. Tema sugulane, kes töötas lasteaias, märkis aga, et lastele meeldis antud taigna-laadse massiga mängida. McVicker tabas ära, et siin peitus äriidee. Ta lisas "taignale" värve ja lõhnaaineid ning hakkas seda müüma Kutoli tütarfirma Rainbow Crafts alt. Kui tapeedipuhastit müüs ta hinnaga 34 senti purk, siis Play-Doh nime saanud lastele suunatud taigna eest küsis ta 1,50 dollarit. Nelja aastaga kasvatas Play-Doh' müük Kutoli käibe 100 000 dollarile. 1960 patendeeris McVicker oma taigna ning hakkas Kutolist eraldi äri ajama. Neli aastat hiljem algas eksport Euroopasse. Varsti pärast seda pakkus General Mills McVickerile kolm miljonit dollarit, et viimane oma ettevõtte ära müüks. McVicker nõustus.

Pulgakomm Popsicle11aastane poisike Frank Epperson jättis ühel 1905. aasta talveõhtul klaasi sooda ja veeseguga oma verandale ning leitutas nõnda täiesti juhuslikult nn jää-pulgakommi. 18 aastat hiljem, kui ta ajas limonaadiäri, hakkas ta tootma ka endaleiutatud jäämaiust, mis sai nimeks Eppsicles. Hiljem sai sellest nimest Popsicle ning 1924. aastal sai Epperson oma jää-pulgakommile ka patendi. Mõni aasta hiljem müüs ta kasutusõiguse Joe Lowe Corporationile ja hakkas teenima kümneid miljoneid dollareid Popsicle'ite müügi pealt. Täna on tootmisõigus Unileveril.

Lilla värvaineInglise keemik William Henry Perkin oli kõigest 18aastane, kui tal 1856. aastal õnnestus juhuse läbi leiutada aniliinil põhinev lilla värvaine, inglise keeles mauveine. Tegelikult oli ta püüdnud leiutada malaaria-vastast ravimit. Kuid Perkin patenteeris kiirelt värvaine tootmisprotsessi ja rajas Londoni lähistele selle tootmiseks tehase Greenford Green. Lilla värv sai äärmiselt populaarseks, eriti pärast seda, kui kuninganna Victoria kandis 1862. aastal sellega värvitud siidist kleiti. Kümnendi lõpuks hakkas värv moest ära minema, aga Perkin oli juba rikkaks saanud. 36aastaselt müüs ta oma tehase ära, rajas oma koju suure laboratooriumi ning pühendus teadustööle.