Koppel: euro - suurim nihu läinud valuutaeksperiment

Koppel arutleb Äripäeva palvel küsimuse üle, kas Eestil oli mõistlik euro kasutusele võtta või mitte.

Euro kasutuselevõtt oli objektiivne paratamatus. Esiteks oli kroon jäigalt seotud saksa margaga. Saksa margast „sai“ euro ning jäik seotus tuli sellega kaasa. Arvestades valuutakomitee süsteemi, oli meil sisuliselt kasutusel euro, mille kupüürid oli ilusamad ning millest seetõttu igasugused kruugmanid ja rubiinid maailmas päris täpselt aru ei saanud. See võimetus aru saada transformeerus selleks, et ka meie põhjamaised sõbrad, kes oma kodumaa ettevõtlusvaenuliku keskkonna pärast oleks tahtnud siia mõne tehasekese püsti panna, mõtlesid: „Aga ei tea ka.“

Seda „aga ei tea ka“ komponenti nimetagem siinkohal valuutariskiks. Selle valuutariski kadudes ohkasid nad kergendatult ning asusid investeerima. Ja nii saigi kõigi huulil olevaks sõnaks „eksport.“ Hea küll, oleks ka krooni jätkudes saanud, kuid võib-olla väiksemas mahus ning arvestades meie siiani kõrgena püsivat tööpuudust, poleks see vast hea olnud. Lisaks oleksime me oma jäigalt seotud krooniga tõenäoliselt sõitnud kaasa kogu eurorongiga, kuid praegusest väiksema tööhõivega.

Teiseks otsustas teatavasti rahvas referendumi käigus, et liitutakse Euroopa Liiduga. Sisuliselt ja juriidiliselt öeldi seal jah ka eurole. Euro puudujäägid olid teada kõigile, kes ühisraha lansseerimise ajal europoliitikutele ebamugavat angloameerika finantsmeediat tarbisid. Igasugused intellektuaalsed konstruktsioonid teemal, kuidas meil võiks siin olla iseseisva monetaarpoliitikaga imeline, tugev ja suisa turvavaluutana käsitletav rahaühik, on parimal juhul meelelahutusliku väärtusega. Enamasti unustatakse ära, et selliste parameetritega valuuta oleks väikesele, dünaamilisele ning ekspordile orienteeritud majandusele pehmelt öeldes ebatervislik. Selle ära unustamine on aga võrreldav sellega, et 10. korruse aknast välja astudes unustatakse ära selline väike asi nagu gravitatsioon.

Kui see jutt jätab mulje kui euro apoloogiast, see seda siiski ei ole. Euro on kiiresti liikumas määratluse „uue aja suurim ebaõnnestunud valuutaeksperiment“ suunas. Sellele vaatamata peab esiteks aru saama, et ilmselt tehakse lõppude lõpuks siiski kõik, et see eksperiment püsti jääks. Teiseks peab arvestama sellega, et meie heal juhul laulupeo mõõdu välja andva majanduse jaoks sisulisi alternatiive ei olnud.

Minule isiklikult meeldiks muidugi keskkond, kus oleks palju valuutapaare, erinevas tsükli faasis olevaid keskkondi, intressimäärasid, inflatsioone, riigivõla tootluste vahesid, devalveerimisohte jne. Esiteks saaks rohkem spekuleerida. Teiseks aga annaks see ka riikidele endile rohkem ruumi ise iseenda asju ajada ja ka vigu teha, mitte oodata, kas üks sakslannast füüsik otsustab tsivilisatsiooni senisel kujul alles jätta või mitte.