Ansip: kas ma kahetsen?

„ACTA on arenenud riikides rahva eest salaja väljatöötatud leping, mis annab internetiteenuse pakkujale kohustuse jälgida kõiki tegemisi internetis ja karistada igasuguste autoriõiguste rikkumiste eest kopsaka rahatrahvi või vangistusega ilma kohtuta. Keelab odavamad, kuid sama efektiga järeletehtud ravimid ja patenteerib ära taimede ja teraviljade seemned, mida ei tohi siis enam kõik oma põldudel kasvatada.“

Ma olen kategooriliselt rahva hirmutamise vastu. Ma ei talu, et meid ähvardatakse kohtuta vangi viimisega.

Jään oma seisukoha juurde – need Õhtulehes avaldatud väited on haige fantaasia vili ning et väidete autor vajab abi. Nagu riigikogu stenogramm kinnitab, ütlesin sõna-sõnalt nii: „Teate, see, kes midagi taolist väidab…“ . Järgneb kujund, mida kontekstist väljarebituna on ohtralt eksponeeritud.

Paraku kuulen raadiost ja telest ning loen ka soliidsest ajalehest, et „peaminister Andrus Ansip leidis kolmapäeval riigikogu infotunnis, et ACTA- vastased võiksid kanda fooliumist mütsi, ning avaldas arvamust, et kõik ACTA-vastased on ilmselt mingeid seemneid söönud“. Ma ei ole kunagi midagi taolist väitnud. Loodan, et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud.

Paljude kurvastuseks olen endiselt seisukohal, et Eesti liitumine ACTAga on mõistlik. Argumenteeritud väitlus sel teemal on vajalik ja loodan väga, et ka võimalik. Usun, et riigikogus toimuv debatt tuleb asjalik ja põhjalik.

Tunnustan neid arvamusliidreid, kes vaatamata valitsevale hüsteerilisele sallimatusele on julgenud esitada argumenteeritud seisukohti. Hindan eriti kõrgelt Linnar Viigi ja Mihhail Lotmani kodanikujulgust. Muidugi olen pettunud, et oma seisukohtade väljaütlemiseks peab praeguses Eestis olema julge inimene.

Meil tasuks kaaluda, kas me tahame kuuluda kokku näiteks Soome, Rootsi ja Taaniga, kes peavad võltsimist patuks ning on ACTA allkirjastanud. Mina tahaks, et Eesti kuuluks Põhjamaade hulka.