Euroliit või Merkozy/Sarkel

Sealjuures on suurparteide tipud teineteisega rohkem läbipõimunud kui kunagi varem. Ning milline torm tõusis kogu Euroopa ladvikus, kui Papandreu lubas laenu asjus referendumi korraldada - ei mingit rahvast, meie kõik, see tähendab valitsused, teame ise, mida teha! Kui nii, siis miks te seda ära ei hoidnud!? Lisagem toodule sedagi, et ELi usinamate uustulnukate hulka arvatud Eesti kahandas ka järsult oma parlamendiparteide arvu neljale, kusjuures sotsiaaldemokraadid oleksid ka nagu osaliselt võimul ja äris on ka Keskerakonna bossid tegijad missugused.

Öeldu iva on selles, et tuleb vägisi uskuda: kahepooluseline poliitiline kontsentreerumine on ELi poliitilise arengu tulemus!? Ühenduse eesmärgina pole seda kusagil fikseeritud, ent eks tulene praeguseks väljakujunenud seis sellest, et suure ja näiliselt ühise rahapaja juurde pääsevad vaid valitud ja mõistagi on targem kodus eelnevalt koonduda ühe riigi piires.

Lääne mõttekeskustes tehakse vilkaid rehkendusi, millises korrelatsioonis on demokraatia kadumine ELis selle arvulise kasvuga, ent probleemi tekke aeg on teada. See oli seotud Lääne- ja Ida-Euroopa ühinemisega, milles võtmeotsus tehti 1997. aastal. Juba järgmisel aastal sidusid Pariis ja Berliin end - ühenduse laienemissuunda arvestades erilepinguga Moskvaga ning läksid lahti kolmikkohtumised ja seda ikka enne ELi tippkohtumisi. Just see ELi-sisene ja -ülene kolmnurk kujundas ka tänase seisu, kus on olemas Nice'i ja Lissaboni lepingud, on olemas Euroopa Liidu eesistujamaa (Poola), on olemas isegi Euroopa ülemkogu esimees Van Rompuy, Euroopa Komisjon ja selle president Barroso, n-ö välisminister jne, kuid ikkagi otsustavad kõik Prantsusmaa ja Saksamaa! Ehk Sarkozy ja Merkel.