Eelarve ja eesmärk asuvad erinevates universumites

Eelarve on vaid vahend visiooni elluviimiseks. See tähendab, et saame jälgida maja valmimist, mitte kruvide ostmist. Eelarve kujundamine kruvipõhiselt jätab täiesti õige, isegi soliidse mulje, raha kruvidele, töötasuks jne eraldati, kõik kulutati ära, kokku hoiti ka, meetmed on täidetud, kuid kuhu me jõudsime?

Kuidas siis käib riigieelarve tegemine? Väga lihtne: aasta riigieelarve eelnõu lähtub riigi eelarvestrateegiast, riigi eelarvestrateegia viiakse ellu valitsemisalade arengu- ja tegevuskavade kaudu.

Oot-oot, aga millised meetmed aitavad näiteks õpetajatel, päästjatel jne aastaks 2018 saada väärikat tasu? Pean silmas sellist arengukava, et aastaks 2018 oleme suutnud luua majanduse, mille toodangut on võimalik müüa vääriliste hindadega, oleme loonud tõhusa ja ökonoomse avaliku teenistuse jne. Vaid sellisel juhul muutuvad arengukavad ja arengukavas ettenähtud tegevused mõistetavaks ja arutatavaks neile, kellelt eelarvesse kogutav raha pärineb. See tähendab inimestelt. Siis nad võib-olla arutaksid kaasagi, mitte ei sülgaks selle arutelu/nõidumise ajal tammsaareliku kõrtsmiku moodi, et "litsid mehed need Vargamäe mehed".

Mis nende eesmärkidega siis on? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, kuid keskenduks esialgu kolmele tegurile, mis arvatavasti määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata pole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Kui selline oleks eesmärk, siis muutuksid edenemise mõõdupuuks mitte kruvid, koolikatused, vaid õpetajad. Või äkki võiks meie eesmärk olla luua süsteem, mis esiteks suurendaks väikeettevõtjate tegevusjulgust, elavdades seega siseturgu, ja teiseks looks soodsa pinnase nutikate töökohtade loomiseks? Sellises arengusuunas pole mitte midagi uut, sama teed pakuvad ELi konkurentsivõimele suunatud dokumendid, kuid on vaks vahet, kas neid dokumente lugeda, nendega nõustuda või niimoodi tehagi.

Miks on üldse vaja panustada nutikatele töökohtadele? Midagi pole teha - vaid see kaup, mille eest me saame maailmas küsida head hinda, toob meile häid sissetulekuid, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Tihti võrdleme ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende keskmine palk on umbes kolm korda kõrgem kui meil, siis on võimalik tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida. Seega mitte ümberjagamine pole meie jaoks probleemiks, vaid probleemiks on jagatava kasvatamine.

Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid ja niisuguse tõhususega, mille eest on võimalik maksta keskmiselt 600-700 tugrikut kuus, ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega 2100 või 2500 tugrikut kuus, siis olenemata sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma kuuesajast tugrikupuud raputame/pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie mitte iial maksta "õiglast" palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele jne. Lihtsalt "riie ei anna välja".

Ja nad lähevad, need meie enda vähese raha eest, kallilt koolitatud inimesed. See tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber jagama ühist vähest ressurssi (abirahad, koolitus), hakata ümber jagama vaesust. Siinkohal ei saa ma öelda, et niisama lihtne see asi ongi. See asi ei ole üldse lihtne, kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole lihtne, kuid see lihtsalt on niimoodi, et jagada saab vaid seda, mida omame, kui me just "Kreekat teha" ei taha. Loodan, et meie au ja väärikus ei luba seda.

Muide, väärika tasu saamise soov on igati mõistetav, vaid mingi aeg võib inimene ennast maha salata, n-ö hinge kinni hoida, kuid millalgi tuleb maksma hakata, muidu lämbutakse ära. Hinge võib kinni hoida vaid mingi eesmärgi nimel, teades, et tulemus toob kaasa midagi oodatut.

Kui nüüd arvata, et ei nad lämbu ühti, lihtsalt lambuvad (minu tütre väljend lambaks muutumise kohta) ja teevad "mää", siis avatud tööturu olukorras see küll niimoodi ei käi. Seega peaks eelarve olema liikumine millegi (eesmärgi?) suunas, mitte millegi ärakannatamine.

Ma ei väidagi, et eelarvega oleks midagi korrast ära, vastupidi, ma arvan, et selle kokkupanijad on teinud praegust seadusandlust järgides ära titaanliku töö, küll aga võiks sellele edaspidi saada lisaväärtust, sellist kullaprooviga väärtust, mitte väljamõeldud mõõdikuid, et eelarve oleks eesmärgistatud ja eesmärk oleks eelarvestatud, et poleks kahte omaette eksisteerivat universumi.