Pensioniutoopia lahend leitav

Niisuguste, siiski mitte väga utoopiliste eelduste korral, ootaks Eesti inimesi ees vanaduspension, mis oleks enam-vähem sama suur võrreldes keskmise palgaga kui praegu. Keskmise uue pensionäri vanaduspensioni ja keskmise sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku suhe, mis praegu on ligi 40%, oleks aastal 2020 35%, aastal 2040 38% ja aastal 2060 37%.

Praegu tuleb peaaegu kogu vanaduspension I sambast. Aastaks 2040 langeb I samba osakaal pensionis 72%ni, aastaks 2060 55%ni. I sambas kasvab võrdne baasosa, sest seda tõstetakse kiiremini. Kui praegu moodustab see I samba pensionist ligi 39%, siis aastal 2040 on see 50% ja aastal 2060 57%. Tuleviku eripära võrreldes tänapäevaga on see, et tulevikus on pensionide varieeruvus oluliselt suurem kui praegu. Nii on meestel võrreldes naistega veerandi võrra kõrgem pension. Kõrgepalgalistel ja pika tööstaažiga inimestel on mitu korda suurem pension kui vähe töötanutel. Palju hakkab sõltuma õnnest, millise pensionifondi on inimesed valinud ja millal investeerimist alustanud, mis on maailmamajanduse olukord, kui nad pensionile jäävad ja II sambast väljamaksed toimuvad.

Samuti jääb tulevikus pensionär pensionil olles vaesemaks võrreldes muu ühiskonnaga. Praegu pension tõuseb koos hindade ja palkadega, kuid tulevikus on oluline II samba pension, mille väärtus on annuiteedina fikseeritud ja reaalväärtus langeb ajal, kui inimesed pensionil on. Nii on näiteks 2040. aastal pensionile jääva inimese pensionide suhe keskmisesse palka pensionile jäädes küll 38%, kuid 10 aasta pärast 75aastasena on see langenud kuuendiku võrra ja on vaid 32%. Ka emapensioni reaalväärtus, kui see tuleb II sambast, hakkab vähenema pensionil olles.

Seega oleks ülaltoodud arvutuste järeldus, et keskmine pensionär, kes saab pensioni I ja II sambast, ei ole kindlasti tulevikus ühiskonnas paremas olukorras võrreldes praeguste pensionäridega. Palgatöötaja on endiselt enam kui kaks korda kõrgema sissetulekuga. Kuid loodetavasti ühiskond ise on oluliselt rikkam tänu tootlikkuse vahepealsele tõusule, mistõttu ka tolle napi pensioni eest saab tulevikus rohkem osta kui praegu.

Järgmine küsimus on see, kas ühiskond üldse jõuab I samba pensioni maksta. I samba defitsiit säilib, kui jäävad kehtima praegused reeglid ja loetletud eeldused. Prognoosimudel näitab, et lähiaastatel on I samba defitsiit ligi 2% SKPst ja seejärel see väheneb 1%ni SKPst. Praegune kõrge defitsiit on tingitud hõive langusest kriisi ajal, pensionide asendusmäära ajutisest tõusust ja II samba maksete peatamise kompenseerimisest.

Seega tuleb pikas perspektiivis igal aastal lisaks sotsiaalmaksu tuludele leida riigieelarvest täiendavaid maksutulusid pensionikulude katmiseks või vähendada muid kulutusi, nii nagu see on juba praegu. Tulevikus võtab see riigieelarvest siiski suhteliselt väiksema osa, olles praktiliselt võrdne sotsiaalmaksust II sambasse siirdatavate summadega. Viimast ei saa aga ära kaotada, sest see siire oli eeldus, et inimesed teeksid ka oma palgast makseid II sambasse. Minu simulatsioonid näitavad, et kõige olulisem põhjus, miks I samba defitsiit jääb kestma, on see, et me elame tulevikus kauem ehk oleme ka pensionil kauem. Vastasel juhul jõuaks I sammas tegelikult defitsiidist välja. Tööturu arengud mõjutavad I samba defitsiiti vähem, sest väiksem hõive toob kaasa ka väiksemad pensionikulutused tulevikus.

Pensionisüsteem peab kohanema. Kui oodatav eluiga ei pikeneks, oleks I samba pension küll veidi väiksem, sest ka tööealisi inimesi, kes sotsiaalmaksu maksavad, on vähem. Kuid seda kompenseeriks suurem pension II sambast, sest kogutud summad jagunevad lühemale pensioniajale. Rahvastikuprognoosides eelduste kohaselt oleks 65aastase inimese oodatav eluiga 2026. aastal veel ligi 18 aastat ja 2060. aastal ligi 22 aastat. Simulatsioonid näitavad, et I samba defitsiidi kaotakski samal perioodil pensioniea tõstmine 4 aasta võrra vanuseni 69 ca 2046. aastaks.

Minu hinnangul ei ole Eesti pensionikindlustus kokkukukkumise äärel, kuid kindlasti peab ka Eesti pensionikindlustus kohanema toimunud muutustega rahvastiku vanuskoosseisus, tööturul, makromajanduses ja finantssektoris.