Tootearendus odavuse teenistusse

"Me ise eeldame, et tegelikult oli programmist siiski kasu, sest kes teab, võib-olla oleks muidu langus veelgi suurem," ütles Seeder. "Põllumajanduse ja toidutööstuse arenguid lähematel aastatel hakkab määrama Maaelu Arengukava aastateks 2014-2020. Ja meil oleks tarvis Põhjamaade eeskujul luua Eesti Toidu Manifest, milles tootja, töötleja, kaubandus, toitlustus turism jt valdkonnad kaardistaksid oma ühisosa ja selged eesmärgid. See oleks siis Eesti toidu programmi edasiarendus."

Tarbija loeb üha enam raha. Ideid ametnikel jagub, ent nende realiseerumisse tuleks siiski heas mõttes skepsisega suhtuda, sest nagu märkis samal kongressil põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup - vaid 20% meie inimestest saab endale raha lugemata lubada kallist, elitaarset toitu. Sellist, mida viimase aja kõnepruugis on hakatud nimetama lisandväärtusega toiduks - tervislik, funktsionaalne, pro- või prebiootikume sisaldav, kiudaine- ja vitamiinirohke, samas E-ainete vaba, öko- või mahekraami hulka liigitatav toiduaine. Ja mis peaasi - see toit on selles mõttes ehe, et on valmistatud ehtsast toorainest. See tähendab, et vorst lihast, leib jahust jne.

Ülejäänud 80% peab kaupluses lähemate päevade provianti valides rohkem või vähem raha lugema ja ostes eelkõige hinnast kui kõikvõimalikust n-ö esteetikast lähtuma. Seda enam, et järjest keerulisem on defineerida, mis siis ikkagi on Eesti toit. Konverentsil esinejadki kinnitasid järjepannu, et söögikraam muutub üha anonüümsemaks ja turg globaalsemaks. Tootjad, pakendajad ja kaupmehed aga teevad kõik, et tarbija segadus aina suureneks, sest üha keerulisem on pakendilt välja lugeda, kus ja millisest toorainest üks või teine toode lõppude- lõpuks on valmistatud.

Tootearendus suundub odavusele. E-Piima juht Jaanus Murakas kinnitas, et umbes 2/3 toidutööstuse tootearendusest töötabki madalama hinnaklassi toidu juurutamise nimel. Põhiolemuselt tähendab selline tootearendus kõikvõimalikku kombineerimist, aga ka seda, et traditsioonilised toiduained asendatakse hoopis uutega - jäätist ei tehta enam koorest, vaid vadakupulbrist ja taimerasvast, juustu puhul asendati samuti loomne rasvaine taimerasvaga, keeduvorstis pole enam liha, vaid kanalihamass jne.

"Kõrge lisandväärtusega tooteid suudame müüa alla 20% toodangu kogumahust," möönis Murakas. "On paratamatu, et kui soovid head ja odavat, siis tuleb osta kaks eri asja."

Muraka arvates aitaks olukorda lahendada toiduainete käibemaksu alandamine, täpsemalt öeldes diferentseerimine. "Praegu on nõnda, et iga viienda ampsu pere toidulaualt võtab valitsus endale," iseloomustas ta.

Ka ASi Nõo Lihatööstus juhatuse esimees Toomas Kruustük on seda meelt, et tooraine asendusainete pealetung on tugev, sest kaubandusketid survestavad tööstusi, nõudes üha odavamat hinda. Samas on ta mõne konkurendi osas kriitiline, sest leiab, et tarbijat eksitatakse, sest näiteks klassikaline Lastevorst pole enam ammu see, mis ta oli ajal, kui säärane nimetus välja mõeldi.

"Eesti aeg kaotas standardid, vorstitööstused jätsid aga kasutusele samad tootenimed ja retseptid, kuid ajapikku hakati retsepte muutma," kirjeldas Kruustük. "Et konkurents tihenes, tuli ühelt poolt võidelda tarbijate maitse-eelistuste eest, teisalt toota võimalikult odavalt."