FTM tähendab sisuliselt, et väga väikese määraga maksustatakse väga paljusid finantstehinguid. Maksukohustuslased oleksid laias laastus finantsinstitutsioonid, kuid kuna need on direktiivis defineeritud üsna üldsõnaliselt, lubab see arvata, et traditsiooniliste finantsasutuste kõrval laieneb maksukohustus muu hulgas ka kontsernide valdusettevõtetele ja finantseerimisettevõtetele.
Direktiiv sätestab minimaalsed maksumäärad, mis traditsiooniliste finantstehingute puhul on 0,1% tehingu ja derivatiivilepingute puhul 0,01% derivatiivi tinglikust väärtusest.
Komisjoni hinnangul laekub ELi kõnealust maksu kokku umbes 57 miljardit eurot aastas. Ei ole veel täpsustatud, kas ja kuidas jaguneks maksutulu liidu ja liikmesriikide vahel.
Plaan on arusaadav, kuid kas ja millal FTM ka tegelikkuseks saab, on enam kui ebaselge. ELi grupisisestelt dividendimaksetelt kinnipeetava maksu kaotanud "Ema- ja tütarühingu direktiivi" jõustamiseks kulus näiteks 21 aastat. Olulised finantskeskused on maksu vastu.
Põhiline kriitika puudutab topeltmaksustamise vältimise mehhanismi puudumist - tavapärased maksulepingud seda maksu ei kata ning praegu ei ole ka mingit muud võimalust grupisisestelt finantstehingutelt ühes riigis makstud maksu teises riigis maha arvata.
Aeg hakata atra seadma. Tundub väga ebatõenäoline, et FTM 2014. aastaks üle kogu Euroopa kehtestatakse. Küll on komisjon direktiiviga andnud riikidele selge juhise, millises suunas oma maksusüsteemide arendamisel mõelda. Kahtlemata on iga uus maks kellegi jaoks ärritav, kuid leian, et Eesti riigil on praegu suurepärane aeg finantssektori esindajatega maha istuda ja FTMi tulevikuperspektiive arutada. Uue maksu arvestamise sisseseadmine on maksumaksjatele väga kulukas protsess ning mida kauem on aega atra seada, seda kindlam võib riik olla, et maks ka riigikassasse jõuab.
Seotud lood
LHV makroanalüütik Triinu Tapver ja Arenguseire Keskuse ekspert Olavi Miller arutavad saates, kas kaitsetööstus, andmekeskused, IT, kinnisvara või hoopis miski muu veab Eestit järgmised 30 aastat.