Mõned küsimused presidendikandidaatidele

Eesti presidendivalimisteni on jäänud mõned päevad. Eeloleval esmaspäeval teeb riigikogu oma otsuse. Valik on kahe kandidaadi vahel. Ilves või Tarand. Meie põhiseaduses sätestatu alusel on selge, et ühel nendest on kindel edumaa.

Palju on räägitud, et me presidendil pole justkui võimu ega volitusi. Jah, Eesti on parlamentaarne, kuid samas ka tugeva kodanikuühiskonna poole pürgiv riik. Seepärast ei saa presidendi rolli kaugeltki alahinnata. President Lennart Meri julge visioonimeelsus ja rahvusvaheliste suhete peen tunnetamine seadis standardi, mille poole on alati intellektuaalselt põnev pürgida. See peaks innustama ka tänaseid kandidaate.

Kuhu me teel oleme? Ma ootaksin kandidaatidelt hästi argumenteeritud ning avatud perspektiiviga nägemust Eesti arengutest ja prioriteetidest. Ja seda nii sise- kui ka välispoliitikas. Me võime küll otsati rahul olla saavutatuga, kuid väga palju on veel teha. Mis on see nn suur vaade Eesti arengule? Kasvõi lähema viie aasta jooksul?

Riigikogu väliskomisjoni esimehena olen üllatunud, et senises debatis on peaaegu puudunud välispoliitiline tahk. Dünaamiliselt muutuvas maailmas on aga küsimusi hulganisti. Vaid mõned näiteks. Mida arvavad kandidaadid Aasia esiletõusust ja Eesti positsioneerumisest selles osas? Kuidas me suhtume Palestiina iseseisvumistaotlustesse? Kas "Araabia kevad" on ikkagi võrreldav Berliini müüri langemisele järgnenud sündmustega Ida-Euroopas? Milliseid võimalusi näevad kandidaadid Eesti-Vene suhetes? Mis saab Euroopa Liidust, mis saab NATOst - millised on mõlema suuremad väljakutsed? Kas ja kuidas peaksime toetama Afganistani? Mida peaks Euroopa Liit tegema, saavutamaks initsiatiivi suhetes idapartnerluse riikidega? Milline võiks olla Eesti esinduste võrgustik maailmas? Ja muidugi - kas me ikka mõistame täiel määral, mis on rahvuslikud huvid ja kuidas passib sinna sisse väärtuspõhine välispoliitika? Kas välispoliitika kujundamine ja elluviimine Eestis vajavad kohendamist?

Küsimusi on mõistagi veel, kuid isegi nendele vastamiseks kuluks ilmselt peaaegu terve laupäeva õhtu. Ma loodan, et mõnigi neist leiab vastuse. See oleks eeskätt kasuks Eestile. Ja ei teeks kindlasti paha ka kandidaatidele endile.