Eesti ettevõtja väärib nüüdsest rohkem tunnustust ja tuge

Senisest rohkem tuleb väärtustada Eesti kapitali. Kas ja mil määral on kapitalil rahvus - see on majanduse vana vaidlusküsimus. Paadunud turuliberaalid ütlevad, et sellist asja pole olemas, konservatiivsemad majandusmõtlejad ei taha sellega nõustuda. Ma ei loe end kuuluvaks kumbagi äärmusse, olen tsentrist. Usun, et vastus küsimusele on sõltuv ajast, olukorrast ja taustateguritest. Tõsi on seegi, et Eesti riigijuhtimises on küsimuses valitsenud liiga naiivne käsitlus.

Eesti läbi aegade üks edukam tippjuht Indrek Neivelt on avalikult tunnistanud, et on omal nahal kogetu ja nähtu põhjal oma seisukohta selles küsimuses muutnud. Hansapangaga toimunu tõestas ilmekalt, et kapitalil kipub rahvus olema. Hansapanga müügi järel on hulk kalleid töökohti, nagu arenduse, turunduse ja finantsidega seotud tegevussuunad liikunud Tallinnast Stockholmi. Sama näeme ka paljude teiste välisomandis olevate ettevõtete puhul.

Seega usun, et Eesti järgmise arengufaasi võti on põhimõtteline muutus majanduspoliitikas - passiivsest aktiivseks. Aktiivset majanduspoliitikat soosivad riigid teevad suuri jõupingutusi, et tagada omamaiste firmade võimalikult hea käekäik. Kõige paremini tasustatavad töökohad on koondumas ettevõtete peakorteritesse, mis asuvad tavaliselt kapitali kodumaal. Jättes väärtustamata Eesti ettevõtjaid ja nende pingutusi, jäämegi võõrkapitali allhankijaks.

Ei taha allhanget läbinisti halvustada. Näiteks Elcoteq ja mitmed teised Eestis tegutsevad välisettevõtted on oma kontserni rahvusvahelises allhankeahelas küllalt kõrgel kohal ning on selge, et Eesti-sugusele väikeriigile peitub selleski tööhõive ja maksuraha näol omaette võimalus. Kuid kui tahta tagada pikaajaline ja stabiilne tööjõupoliitika ning loodusvarade, energia ja kommunikatsioonide maksimaalselt tõhus kasutamine, peame just enda kapitalil põhinevate ettevõtete muredesse palju sisulisemalt suhtuma.

Kui rahakapitali rahvuse üle võime vaielda, siis teise ja palju strateegilisema kapitali liigi rahvuslikkuses pole põhjust kahelda. Selleks on inimkapital. Pealtnäha ja pealiskaudselt lähenedes võib ju praeguse valitsuse suhtumist korrates öelda, et väljarändega seoses pole teha midagi. On loogiline, et vaesed ida-eurooplased liiguvad rikkamasse läände raha ja õnne otsima. Küsime seepeale, et milleks siis üleüldse riik, kui ta oma kõige strateegilisema kapitali ehk tööjõu eest hea ei seisa. Pealegi on see süsteemi enda seisukohalt äärmiselt ebaefektiivne. Kas oleme nii jõukad, et võime soomlastele kõrgharidusega arste ja iirlastele keskharidusega kanakitkujaid koolitada? Iga väljarännanud inimene on mõnes mõttes Eesti haridus- või tööjõupoliitika läbikukkumine. Jah, maailm on avatud. Võib end lohutada sellega, et ju osa ikka naaseb ja ega andekatel muud üle jäägi, aga rahvatarkuse kohaselt on lootus teadagi mis. Kui mõni eraettevõte oma tööjõupoliitikat sedavõrd ebaefektiivselt ajaks kui riik, ei püsiks ta ilmselt kuigi kaua konkurentsis.

Samas tuleb spetsialiseeruda kõrgemat oskusteavet nõudvatele tootmisharudele. Selleks on vaja väga heal tasemel kõrgkoole, kutsekoole ning ära ei tohi unustada rakenduslikku poolt.

Oluline on toimiv partnerlussuhe riigi ja ettevõtluse vahel. Nii mõnigi poliitik konstateerib, et vaatamata kõigele riik ju täiesti toimib. Näiteks riigi ja ettevõtluse suhete ilmestamiseks võib bürokraatlikult igasugu detailikesi ette vuristada: KredExi ekspordigarantiid, EASi ettevõtlustoetused, ettevõtete asutamise reeglite lihtsustamine jne. Aga laiemalt vaadates tunnetame, et riigiabi eksisteerib praegu pigem nüanssides, mitte põhimõttelisel tasandil. Kas võime näiteks öelda, et riik on saavutanud otsustava läbimurde ettevõtlusõppe juurutamisel ja sellega seotud teadmiste levitamisel? Kas võime öelda, et majandusdiplomaatia, mille toetust vajab eksport, toimib kriitiliselt kvaliteetsel tasemel? Kas riigijuhtide hoiak ettevõtjate murede lahendamisel on proaktiivne, mitte reaktiivne? Vastus on ei.

Küsimus sellest, kas riik teenib Eesti majanduse ja ettevõtjate huve, on mõneti klassikaline küsimus sellest, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Eesti taasiseseisvunud riik on juba 20 aastat vana ja ega selliseid eluvaldkondi, kus üleüldse midagi ei toimiks, ei saagi olla.

Poliitikas algab kõik hoiakutest ja see on üha olulisem. Üks asi, mis tõsiselt häirib, on riigijuhtimise hoiak majanduse murede osas. Nimetaks seda jaanalinnusündroomiks. Valitsus armastab pidevalt korrata, et registreeritud töötute arv väheneb. Täiesti vale on selle näitajaga uhkustada olukorras, kus järjest enam väljaõppinud tööjõust välismaale tööle läheb. Jaanalinnusündroomile lisandub uhkustava koolipoisi hoiak, kes kiitleb piltlikult öeldes viitega matemaatikas, unustades et ajaloos ja inglise keeles on tunnistusele saadud kahed. Jah, fiskaalpoliitiline edukus on see, millega maksab kindlasti uhkustada, eriti Euroopa ülejõu elanud riikide taustal. Aga ainult eelarvepoliitikaga majanduselu ei piirne.

Ettevõtjate kanda on nii kriiside kui ka majandustõusude tingimustes oluline roll inimeste kindlustunde, heaolu ja ühiskonna jätkusuutlikkuse, stabiilsuse tagamisel. Suur osa riigi majanduspoliitilisest edukusest sõltubki oskusest ettevõtjate muresid kuulata ja neile paindlikult reageerida. Kindlasti tuleb tõsiselt hinnata neid naisi ja mehi, kellel on julgust ja võimekust võtta vastutus ning seista silmitsi riskidega, mis paratamatult on ettevõtlusega igapäevaselt seotud. Kui ettevõtluskogukond teatud probleeme pidevalt ja pikaajaliselt adresseerib, siis ei saa valitsus olla lõpmatuseni kurttumm ja neid eirata.