Ekspordi kõrvale on tarvis jätkusuutlikku sisetarbimist

Kui jagada ostukorv kaheks, asetades ühte ossa tihti ostetavad kaubad nagu toiduained, bensiin, elekter ja teise korvi ossa harva ostetavad kaubad nagu telerid, arvutid või lennureisid, siis hinnatõus on tabanud just seda korvi esimest poolt. Korvi teine pool on pidevalt odavnenud, mis on seni õnneks küllalt tuntavalt aidanud tasakaalustada sagedamalt ostetava kauba hinnatõusu. See mõju on aga tulevikus kadumas, sest oodata on ka harvem ostetavate kaupade kallinemist. Kallinevad haruldased muldmetallid, ilma milleta ei saa toota ei mobiiltelefone ega arvuteid. Kallineb puuvill T-särkide ja teksaste sees. Lisaks kallineb kogu selle kraami tootmine Hiinas, sest inimesed ei soovi enam nii odava palga eest töötada kui seni.

Palgatõus on vajalik, kuid võtab aega. Kui Eestis hakkaks koos suurenenud hindadega samas suunas liikuma palgatase ja tarbimine, siis väljenduks see lõppkokkuvõttes majanduskasvus. Statistikaameti värsked andmed näitavad, et palgad on hakanud kasvama, kuid mitte piisavalt, et katta hinnatõusust tulenevaid suuremaid kulutusi. Tänavu vaevalt see lõhe ületatud saab. Töötajate palgatõusuootus on paranenud majandusoludes küll üha tugevam, kuid vaevalt, et peale tööstuse ja eksportivate ettevõtete teistel sel aastal võimalusi oodatud määral palka tõsta tekib.

Kestvuskaupa ostes arvestame mitme aasta peale ette, mis on mõistlik. Varuks võib olla kingapaar või suvesärk, isegi autoost võib olla pikas perspektiivis mõistlik arvestades, et kallineva terase osakaal auto tootmiskuludes on 10-15%. Samas võiladu või lihamäge on eratarbijal varuda keeruline, toiduained on kiiresti riknev kaup. Seega tuleb inimestel, kui nad tahavad säilitada oma praegust elustandardit, tulevikus sisuliselt paratamatult kasutada praegusest suuremat osa oma eelarvest esmatarbekaupade ostuks. See omakorda pärsib säästmisvõimalusi. Hoiupõrsaid vast lõhkuma ei hakata - nagu kinnitab pangahoiuste praegune statistika -, kuid sinna sisse pannakse raha harvem.

Inimeste ostuotsused on paljuski emotsioonides kinni. Isegi siis, kui neil tegelikult puudub tõepõhi. Kui ei usu, siis testige end. Millal te viimati poest kurki ostsite ja kui põhjalikult selle päritolumaad tuvastasite? Ja teisalt - paljudel inimestel on tunne, et hinnad tõusevad kiiremini, kui ametlikult öeldakse. Eurole üleminek on siin ilmselt parim näide. Kuigi Eurostat teatas, et eurole üleminek kergitas Eestis tarbijahinnaindeksit 0,2 kuni 0,3 protsendipunkti, mis on kooskõlas varasemate üleminekujuhtudega.

Siiski usun ma emotsioonide paranemisse, seda kas või igapäevase kogemuse näol, kus tulemused on läinud kriisijärgselt järk-järgult paremaks ning kauplustesse on hakanud taas rohkem rahvast tulema. Esialgu ostetakse küll rohkem eluks-oluks esmavajalikku, kuid selge suundumus on esmavajalikust vajalikuks. Vähehaaval on tarbimisjulgus taastumas.