Ravisüsteemi lisaraha nõudmine põhjendamatu

Arstkonna esindajad võiksid teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine (amet on prestiižne), kõrge töötasu, eneseteostuse võimalus on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.

Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%). Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene ennetusele orienteeritus) arvestades on kulutused raviteenustele põhjendamatult suured.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes huvigrupilisest kuuluvusest. Huvigruppe on tervishoius kolm: teenuse saaja - patsient; teenuse osutaja - töövõtjast teenindaja; riik - maksude kogujast rahastaja. Patsiendi roll kolmikus on kõige tagasihoidlikum, see piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja on bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonid lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumine, ümberjagamine), isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu vaoshoidmisega. Huvide erinevustest tulenevalt osapoolte koostöö ei suju - ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.

Eesti elanike panus raviteenuste rahastamisse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele 3-8% palgast (pensionäridele ja kindlustamata erakorralise abi vajajatele on teenus tasuta), siis Eestis tuleb palgalt loovutada 13%. Raviteenuste kvaliteet aga pole võrreldav - personal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.

Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida makstakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.

Riigi seisukohalt pole tervishoiu üle nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel, kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Kesist teenust põhjendatakse rahapuudusega, tegemistes vigu ei tunnistata. Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärk, mis peaks olema tervelt elatud aastad, paistab aga olevat arstkonna kapriiside rahuldamine.

Ravisüsteemi lisaraha nõudmine pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel ravile orienteeritus) kahandab tulemuslikkust. Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetust muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ennetustegevusega ravikulutuste vähendamine, sümptomite peitmisele (kroonilise vormi kujundamine) tehtavate kulutuste vähendamine oleks innovatsioon meditsiinis.