Kui palju tegelikke partnereid on messidel leitud?

Eelmisel aastal eksportis A. Le Coq 110 miljoni krooni eest, mis annab ca 10% ettevõtte käibest. Eesti mastaabis annab see välja ühe keskmise suurusega ettevõtte käibe, mis suurendab riigi tööhõivet ja sealt laekuvat maksutulu. Riigil on lihtne soovitada ettevõtjatele, et nad ekspordiks rohkem, kuid ekspordi suurendamine võiks olla riikliku majanduspoliitika üks prioriteete. Riigi peamine võit ekspordi suurenemisest tuleb nii maksudest (sotsiaal- ja tulumaksud) kui ka täiendavast tööhõivest, mis tekitab omakorda sisenõudlust ja aitab kaasa sisetarbimise kasvule. Mida rohkem ettevõtjad suudavad eksportida, seda konkurentsivõimelisem on Eesti majandus ja suuremad ekspordilt laekuvad maksutulud. Ning kõige olulisem - ekspordi puhul on turuks kogu maailm, mitte 1,3 miljoni elanikuga väike Eesti.

Kui vaadata Eesti ekspordi struktuuri, peab tõdema, et suures osas põhineb see siiski allhankel välimaistele kontsernidele (või emafirma tellimuse täitmisele). Selles pole iseenesest halba, kui suudame midagi toota nii efektiivselt, et allhanget meie käest osta tahetakse. Probleemiks on, et allhankija staatus võib muutuda üleöö (see muidugi ei kehti tootmisel välismaal asuvale emafirmale).

Rääkides Eesti oma brändide eduloost maailmas, ei meenu peale väheste erandite palju. Mis on siis takistuseks? Erinevalt allhankele või välismaistele emafirmadele suunitletud tootmisest tuleb oma brändi välismaal ka turundada ja müüa. Tundub, et seda me väga hästi ei oska. Erandiks on ehk mõni väga spetsiifiline valdkond (näiteks ehitusvahud ja Krimelte) või olukord, kus välisturul valitseb teatud toote ajutine defitsiit. Paraku ei saa traditsioonilises tööstuses väga palju edukaid näiteid Eesti brändide ekspordist tuua.