Miks Laar meid ründab?

2009. aasta varakevadel tahtsid IRL ja Reformierakond kulude tasakaalustamiseks lõpetada riiklikud sissemaksed II sambasse neljaks aastaks, kuid nii pikk paus säästude kogumisel toonuks tulevikus pensionide vähendamise.

Eesti rahandusele oleks pensionisüsteemi nii ulatuslik kahjustamine tähendanud järgmise 30 aasta vältel strateegilisi raskusi riigi kulude ja tulude tasakaalus hoidmisel. Just SDE survel lahenes probleem nii, et riik peatas masu üleelamise ajaks sissemaksed teise sambasse, kuid lubas nad taastada juba 2011. aastal. Nõudsime partneritelt maksete kiire taastamise seadusesse kirjutamist, sest saime hästi aru, et kaks kuud enne valimisi ei julge paremparteid pensionisambaga liitunuid narritada ning peavad oma lubaduse niikuinii täitma.

Lõpetuseks tuletan meelde läinud aasta 21. mai valitsuse eriistungit, mil kärbiti eelarvest veel 3,4 miljardit krooni, ja vahetult sellele järgnenud peaministri teadet, et SDE-l tuleb minna. Meie ministritel eesotsas Ivari Padariga olnuks lihtne loobuda vastutuse võtmisest ning jätta raskete otsuste poolt hääletamata, aga nad käitusid valitsuses viimase tunnini vastutustundlikult.

Sotsiaaldemokraadid ei lahkunud valitsusest mitte seetõttu, et me ei olnud nõus kärbete ja maksutõusudega, vaid seepärast, kuidas ja kelle arvelt tahtsid paremerakonnad kulusid kokku hoida ning makse tõsta. 600 000 teise sambaga liitujat on parim näide sellest, et me ajasime ja ajame õiget asja.