Riigistamisega ei mängita

Kuna masu on kahandanud priiusega kaasaskäivat vabaturuentusiasmi, on vähem valgustatud valijate püüdmiseks hakatud kasutama ka riigistamise kaarti. Üks markantsemaid näiteid on kahinad Põhja-Kiviõli II karjääri alal asuvate maade võimaliku sundvõõrandamise ainetel.

Turumajandusel põhinevas demokraatlikus ühiskonnas on omandiõigus eelduslikult puutumatu ja igaühel on sellele ka õiguspärane ootus. Sundvõõrandamise vastu on paika pandud arvukad põhiseaduslikud garantiid, lisaks on Eestile kohustuslik Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni omandiõiguse kaitset garanteeriv lisaprotokoll. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitleb sundvõõrandamist ultima ratio ehk viimase meetmena, mida saab kohaldada vaid äärmisel juhul ja sedagi kohese, õiglase ja täieliku kompensatsiooni eest turuhindade alusel. EIK on sedastanud, et sundvõõrandamise subjekt peab võõrandamise järel olema vähemalt samaväärses seisus kui enne võõrandamist. Antud näite puhul peaks riik kinnistute väärtusi hindama õigusvilju arvessevõtva tuluprintsiibi alusel, mis võib ajakirjanduse andmetel küündida 800 miljoni kroonini.

Vastavalt riigikohtu seisukohtadele peab omandiõiguse igasuguseks piiramiseks olema avalik huvi selgelt ülekaalukas. Sundvõõrandamine on kõige intensiivsem võimalik omandiõiguse riive. Antud juhul on riigil võimalik tugineda sotsiaalsele ja keskkonnaalasele avalikule huvile. Esimene võib olla seotud väidetavalt ligi 500 töökohaga Kiviõli linnas ja sellega kaasnevate sotsiaalsete hüvedega. Teine puudutab säästlikku ning vastutustundlikku ümberkäimist maavaradega ja Kirde-Eesti looduskeskkonda hoidvat tootmisprotsessi.