Millised välisinvesteeringud oleksid Eestile kasulikud?

Leedu teine lootus, IBMi uurimiskeskus, on panga tugiteenuste keskusest kraadi võrra parem, aga isegi see ei tohiks olla me ambitsioonide lagi. Eestisse on vaja ettevõtteid, kes oleksid korporatiivse hierarhia tipus, mitte põhjas. Eestisse on vaja ettevõtteid, kes konsolideerivad teisi, mitte keda konsolideeritakse. Eestis on vaja ettevõtteid, kes loovad oma IT-tugiteenuste keskused Ukrainasse või Valgevenesse, aga hoiavad siin oma peakorterit ja kõrge lisaväärtusega arendustegevust.

Vahet tuleb teha erineva lisaväärtusega ekspordil. Oleme kõik nõus sellega, et ümarpalgi eksport on tore, aga see pole riigile nii kasulik kui mööblieksport, mis tekitab Eestisse lisaks metsaraiduritele, autojuhtidele ja stividoridele töökohad saekaatris, mööblitööstuses, müügis ja marketingis, ümarpalgi ja mööbli hinna vahel seisev lisaväärtus jääb siia. Tööjõuga on täpselt sama lugu - kas me ekspordime nö toorest tööjõudu või me ekspordime selle tööjõu poolt loodud tooteid ja teenuseid ning saame endale palju suurema osa väärtusahelast. Enamik Leedus loodud IT-töökohtadest on n-ö toore tööjõu eksport ja me ei tohiks riiklikult soodustada oma kõige olulisema rahvusliku ressursi - inimajude - ümarpalgi tüüpi eksporti.

Mis on Leedus juhtunud tänu Barclay Panga investeeringutele? Palgad lähevad üles, Leedu ettevõtete (ehk siis nende, kelle peakorter on Leedus) kasumid lähevad alla, investeerimisvõime kahaneb ja kogu sektori konkurentsivõime väheneb. Kui inimestel avaneb järsku võimalus täpselt sama tööd tehes ja mitte midagi juurde õppides saada 50% suuremat palka ainult tänu sellele, et kuskilt välismaalt on otsustatud, et poole aastaga tuleb tööle võtta 300 inimest, siis see ei tõsta selle riigi konkurentsivõimet ega soodusta innovatsiooni ja ekspordi kasvu.

Eestis ei ole IT-sektoris tööpuudust, tegu on pseudoprobleemiga, mille lahendamisele pole vaja aega ja raha kulutada. Kui ajada kunstlikult, näiteks riiklike toetuste kaudu välisettevõtetele, konkurents niigi nappide ressursside peale üles, kajastub see palgatõusus ilma reaalse tootlikkuse kasvuta ja tänu sellele üldisele sektori konkurentsivõime languses. Eestis on praegu kvalifitseeritud tööjõu puudus ja seda mitte ainult IT-sektoris. Rääkides erinevate ettevõtjatega, kuuldub kõikjalt, et kvalifitseeritud tööjõudu ei ole võimalik leida, et inimesed ei taha eriti uusi teemasid õppida. See on üks põhiprobleem, mille lahendamisega tuleb tegeleda. Selle asemel, et anda raha mõnele välisettevõttele Eestisse töökohtade loomiseks, tuleks see raha anda parem Eesti ettevõtetele, et nad saaksid inimesi koolitada nende töökohtade jaoks, kus praegu kompetentsi napib.

Eestis on praegu igal tasemel kvalifitseeritud müügijõu puudus. Me konkureerime välisturgudel mitte ainult teiste ettevõtete aastakümnete pikkuse rahvusvahelise müügiga vaid ka nende koduriikide jõulise lobiga. Kui Eestil on üldse vaja mingit tsaari, siis olgu see eksporditsaar. Kui meil reaalse ekspordiga on kõik korras, siis tekib siin ka rohkem investeerimisvõimekust ja tarku töökohti.

Loome kas või ühe uue ministrikoha, kelle nimi on ametlikult kaubandusminister (Minister of Trade) ning kelle elu sisuks on mööda maailma ringi lendamine ja Eesti ettevõtete promomine ja n-ö sisse aitamine. Võtame sinna tööle mõne superkarismaga inimese (ei pea olema eestlane!) ja laseme tal lennumiile koguda. Inglismaal on selliseks inimeseks näiteks prints Andrew, kelle töönimetus on Special Representative for International Trade and Investment.

Meil ei ole vaja manifeste, millele vastatakse järgmise manifestiga ja mida siis erinevad osapooled püüavad maha teha ja naeruvääristada. Meil on vaja seda, et riik ja ettevõtjad vaataksid üksteisele sügavalt silma, tunnistaksid, et neil on üksteist vaja ja püüaksid ühiselt meie väikest riiki perifeeriast maailmakaardile viia.

Olen viimasel ajal tähele pannud, et Eesti ettevõtted kirjutavad oma asukohaks "Eesti (Euroopa Liit)". See näitab ühtselt seda, et meil ei ole tegelikult maailmas nime. Singapuri ja Lõuna-Korea ettevõtted ei kirjuta enda kohta "Lõuna-Korea (Aasia)".

Selmet püüda Leedul sabas sörkida, võiksime vanade rehepappidena olla neist targemad ja mõelda paar sammu ette. Kui kelleltki õppida, siis UK-lt, USA-lt ja Aasia tiigritelt. Kopeerime neilt agressiivsuse ja rahvusvahelise lobi, lisame sinna juurde meie töökuse, sihikindluse ja inseneriteadmised ja murrame ennast riigi ja ettevõtete sihipärases koostöös nendele turgudele, kus on raha ja potentsiaal. Ja ambitsioonide tase peaks olema see, et Leedu valitsus räägib Eesti ettevõtetega läbi, et tuua sinna nende tugikeskusi. Jah, see nõuab oluliselt pikemalt ettevaatamist kui järgmine valimistsükkel, aga küll siis välisinvesteeringud ka tulevad.