Madis Eek: klaverihelide saatel arhitektiks

Kusagil keskkooli lõpuklassis tekkis poisil huvi arhitektuuri vastu.

"Läksin ERKI ettevalmistuskursustele," räägib Madis. "Kuna ma polnud enne õpetaja käe all joonistanud, arvasin, et ilmselt nigel joonistusoskus mulle saatuslikuks saabki. Pärast katsete läbimist teadsin, et olin tulemustelt küll tosina seas, aga mitte esikümnes, tavaliselt nii palju soovijaid kooli vastu võetigi. Suur oli üllatus, kui tollel aastal võeti arhitektiks pürgijaid erandkorras vastu kaksteist. Olin viimasel hetkel veel rongi peale pääsenud. Kui poleks, oleksin aasta pärast taas katsetanud."

Ka praegu joonistab madis Eek ilmselt rohkem, kui nii mõnigi päevast päeva arvuti taga istuv kolleeg. "Eriti mõnus on visandeid teha sellise jämedaotsalise markeriga," ütleb ta.

"Kuigi on olnud kuulda mitmeid arvamusi, et Eesti kunstiakadeemia (EKA) asemel peaks arhitekte koolitama tehnikaülikoolis, olen absoluutselt selle poolt, et seda tehtaks kindlasti EKAs," arvab Madis. "Eks tehnilisi teadmisi ja oskusi on alati võimalik juurde õppida, kuid kooli meelsusel ja õhkkonnal on kindlasti väga oluline roll."

Pärast kooli sai Madise esimeheks töökohaks Eesti Maaehitusprojekt. "Ega tollest paarist aastast midagi nii väga erku meenutada polegi. Kuigi jõudsin oma töödega kenasti mäele, oli ikka probleemiks see, et jõudsin hommikul tööle alles kella kümneks," meenutab Madis. "Samas ei teinud teised varem tulnud peale kohvitamise ja lehelugemise hommikuti suurt midagi, ja kui kõrvalasuvas kaubamajas midagi defitsiitset müüdi, olid ruumid naistest tühjad."

"Siis sain tööpakkumise Soome, ühte arhitektuuribüroosse. See tundus toona väga ahvatlev, võimalus pääseda arvuti ja AutoCADiga projekteerimise juurde, mis oli seni täiesti tundmatu valdkond. Kõigepealt võtsin palgata puhkuse, siinne ülemus oli aga üpriski tagurlik ja leidis lõpuks võimaluse, kuidas mind päevapealt vallandada," räägib Madis. "Hiljem, kui juhtkond vahetus, leiti, et tegelikult oleksid selliste oskustega töötajad ka siin kasulikud, ja mind kutsuti tagasi. Aga siis oli juba hilja. Pealegi olin pääsenud ahistavast suunamisest, mis sundis teatud aja vaid ühes ettevõttes töötama, eks me töötasime tollal kõik Nõukogude riigi heaks."

Soomes oli alguses võimalik teha suuremaid projekte, siis aga saabus majanduslangus ehk soomlaste jaoks lama ning jäid vaid põhiliselt eramud. "Naljaks oli vaadata, et kui enne sõitsid kliendid meie kontori ette mersudega, siis lama ajal saabusid nad Ladadega," naerab Madis.

Soomest tagasi tulles loodi siin koos Margit Mutsoga oma arhitektuuribüroo. "Meil on selles osas vist vedanud, et ka buumiaastail ei kippunud me väga laienema, oleme püüdnud enam-vähem kogu aeg viie-kuue inimesega hakkama saada," selgitab Madis ning lisab, et loomulikult on tööde hulk seoses masuga tunduvalt vähenenud. Samas ei igatse nad taga buumiaegset perioodi, kus kõiki ja kõike taheti ülikiiresti, rääkimata sellest, et ehitaja või materjalimüüja dikteeris, millal midagi saab.