Kas totaalne maksureform või pigem pisiparandused?

Väidan, et Eestis on maksudega olukord tervikuna korras. On küll võimalik ja kohati vajalik teha muudatusi, mis puudutavad maksupoliitilisi ja tehnilisi valikuid, kuid põhimõttelisi möödalaskmisi, mille parandamine vääriks valimiste kuulutamist maksureferendumiks, siiski ei esine. Kui millestki üldse rääkida, siis pigem teatud "soodustuste" kaotamisest, mis kedagi mingil moel tegelikult ei soodusta.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamise ettepanek väärib kindlasti tähelepanu. Vaatamata sellele, et lae põhimõtet või regresseeruvat sotsiaalmaksu kasutatakse meid mittepuudutava astmelise tulumaksu mõju kompenseerimiseks, on sellel nn tarkade (loe: kallite) töökohtade loomisele või Eestisse ületoomisele ilmselt positiivne mõju. Siiski tahaks olla veendunud, et otsus sünnib pärast põhjalikku analüüsi, sest vastupidiselt üldlevinud arvamusele väidab üks Praxise uuring, et Eesti tööjõu maksukoormus jääb isegi alla ELi keskmise.

Õigustatud on muidugi ka ametiühingute keskliidu esitatud küsimus: kust võtta raha, et lae kehtestamisega kaasnevat maksutulu vähenemist kompenseerida? Arvan, et head lahendust pakuks miinimumpalga tõus. Meil on üpris palju töötajaid, kelle ametlikuks palgaks ongi miinimumpalk (teenigu nad siis tegelikult kui palju tahes). Selle tõstmine oleks kooskõlas kõigi ootustega - võimaldab valutumalt lae kehtestamist, tekitamata tööandjatele summa summarum lisakulutusi, ja tõstab madalapalgaliste kindlustunnet, näidates samas siiski kindlat suunda üleminekuks pelgalt toore tööjõu kasutamiselt suurema lisandväärtusega majandusele. Kuna sotsiaalmaksu alampiir on praegu väidetavalt niigi kõrge, siis selle tõstmisega alampalga uuele tasemele võiks riik tõepoolest oodata. Sotsiaalmaksust veel nii palju, et seda võiks siiski jagada tööandja ja töövõtja vahel. Julgen arvata, et enamik tööandjatest kinnitaks, et palgale 1000 krooni juurde nõudvat töötajat ei huvita, et tööandjale tähendab see nõudmine 1344kroonist väljaminekut.