Eduks tuleb maskist loobuda

Maailm pole kummaline paik mitte seetõttu, et me kõik erinevad oleme, vaid seetõttu, et me teeme kõik endast oleneva, et see nii ei oleks. Kui hommikul koduuksest välja tänavale astume, lipsab meile ette nähtamatu mask. Pole harvad juhud, kui see on koduski ees. Maske võib meil olla mitu, kasutame neid vastavalt vajadusele ehk oleme näitlejad elulaval.

Mask peaks justkui meid kaitsma haavatavuse, teiste arvamuse eest, aidates peita meie nõrkusi, kuid tegelikkuses toimib ta risti vastupidi, külvame endale ise sellega kannatusi, sest maailm ei vasta sellest hetkest enam meie tegelikele ootustele, vaid reageerib vastavalt meie näokatte omadustele. Ja enamasti pole meil õrna aimugi, milline näokate meil ees on. Nõnda oleme endale ise tekitanud sisemise konflikti, külvanud kurbuse, rahulolematuse, üksinduse jms seemne. Oleme looritanud tõde meist endast. Üksindus polegi mitte midagi muud kui hirm ennast avada. See ei pea ilmtingimata tähendama füüsilist üksiolemist, vaid võid olla ümbritsetud inimestest ja tunda end sellele vaatamata üksikuna. See on karm karistus, mida enestele võime määrata, kui me enda olemust näidata ei julge.

Olla sina ise tähendab õppimist, see on omamoodi tähelepanuharjutus, mis nõuab alguses pingutust, oskust ennast vaadelda, tähele panna (hirmu)jõude, mis meid mõjutavad. Kõige lihtsam tee on enese mugandamine vastavalt välistele tingimustele, kollektiivsetele normidele, dogmadele, teiste arvamustele. Mask on alistumine hirmule. Viimane on aga kujutlus millestki negatiivsest tulevikus ehk meie enda loodud illusioon.