Edelaraudtee vastas linna vee-ettevõtte tõrksusele sellega, et keeldus aastal 2004 (kui kümne aasta jooksul juba kuues haldus- ja hooldusfirma Pindi Kinnisvarahaldus OÜ võttis pankrotistunud eelkäijalt majad üle) elanikega vee- ja elektrilepinguid uuendamast. Inimeste palvel jätkas siiski nende vee ja elektriga varustamist suulise kokkuleppe alusel.
Pindi nägi lahendusena seda, et elanikud ehitavad oma rahaga veetrassi ja liitumispunkti, sest nii nõudis Tallinna Vesi. Elanikud (sh siinkirjutaja) ajasid oma jonni - raudteel ei ole õigust inimesi niisama üle parda visata, ta peab andma veetrassi linnale üle. Sedasi vaieldes seisti 2006 silmitsi Edelaraudtee ähvardusega: firma keerab veekraanid kinni.
Vastus küsimusele, kas Edelaraudteel on selleks õigust, jäi elanikel saamata nii majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist (saadeti arhiivist otsima Eesti Raudtee erastamisdokumente, et mis nood ütlevad kommunikatsioonide kohta), Tallinna volikogust (päring saadeti edasi linnale) kui ka Tallinna elamumajandusametilt (K. Maandi vastust minu arhiiv ei sisalda). Tarbijakaitseamet leidis, et asi on linna pädevuses ja kuna elanikel lepinguid Edelaraudteega ei ole (veearved, teated hinnamuutustest ütlevad muud), pole neil raudteefirmalt ka õigus teenust nõuda.
Aastal 2007 (Tallinna Vee pakkumine üksi Juurdeveo 24-le ulatus 160 000-240 000 kroonini, samal ajal ehitas vee-ettevõte teisel pool raudteed veetorud eramute kruntide piirideni) jõuti Edelaraudteega kokkuleppele, et firma aitab trassi ehitada, kui linn kinnitab nende Juurdeveo tänava krundi detailplaneeringu (see sündis jaanuaris 2009).
Selle aasta märtsi algul kutsus Edelaraudtee kõik asjaosalised arutama, kuidas veeprobleem lahendada. 16. aprillil pakkus Tallinna Vesi raudteele, et sel nädalal võiks asja ümarlaual arutada. Vahepealne, 16. märtsi veeavarii (peab ütlema, et sobival ajal) jättis aga Juurdeveo, Kauba ja Auru tänava tarbijad veeta. 8. aprillil taastas Edelaraudtee vee endale ja jaama kõrval asuvale kasutatud rõivaste poele, ülejäänud tarbijad lõikas toru otsast lahti. Enam pole põhjust rääkida ka ühisveevärgist - asjaolust, millele elanikud oma õigust nõudes toetusid.
Tallinna linn ei ole suutnud seisukohta võtta. Elanikud maksavad vee ja Tallinna Vee vahelt välja amortiseerunud veetorude omaniku Edelaraudtee. Ehitus algab paari nädala pärast - veevajadus seljatas õiguse. Edelaraudtee taktika mõjus.
Ent absurdseim loo juures on see, et Edelaraudtee maksis pigem Tallinna Veele sadu tuhandeid kroone veekadude eest, selle asemel et vabaneda "minevikukingitusest" tsiviliseeritud moel. Selle rahaga oleks saanud uued torud jaama ümbrus, sh Edelaraudtee ise.
Elanikke huvitab nüüd, kas veejamale järgneb elektrijama ja elektritarbijaist vabanemiseks lõikab Edelaraudtee ka lihtsalt kaabli posti küljest lahti. Ja suured - linn, raudteefirma, monopol - sõidavad linlastest taas üle.
Seotud lood
Tugevad vihmasajud toovad aina sagedamini kaasa olukordi, kus linnatänavad muutuvad minutitega jõgedeks, ristmikud seisavad vee all ning sademevesi koormab üle kogu taristu. Üleujutusi seostatakse enamasti erakordsete ilmaoludega, ent probleemi tegelik põhjus peitub linnade ülesehituses: järjest rohkem rajatakse kõvakattega pindu, kuid sademevee juhtimise süsteemid on ehitatud aastakümneid tagasi teistsuguseid tingimusi arvestades.