Eesti alahindab tuulejõudu

Põhivõrgu ettevõte Elering teatas reedel, et on tellinud värske analüüsi Taani uuringufirmalt Ea Energy Analyses A/S Eesti tuuleenergia võrku ühendamise võimalustest Eestis. See on igati tervitatav uudis eeldusel, et ka Eesti tuuleenergeetikat esindavaid ühendusi selle uuringu protsessi kaasatakse.

Omamoodi kiiduväärt on fakt, et analüüs tellitakse just Taanist - riigist kus selle sama ekspertfirma analüüsi kohaselt planeeritakse aastaks 2030 tuulikuid püstitada kokku mahus 15 500 MW (Taani, Ea Energy Analyses A/S - "Energy Perspectives of the Baltic Sea Region" 2009), seega neli korda rohkem, kui Eestis tuuleparkide liitumistaotlusi. Samas on tähelepanuväärne, et Taani on oma pindalalt isegi 5% väiksem Eestist, seega ei saa ka meil tuuleenergiale takistuseks olla meie territooriumi piiratus.

Üsna kummaline on lugeda meie avatud majandusega riigis artikleid pealkirjadega: "...liiga palju tuuleenergiat toob kahju..."

On selge, et elektrieksport kasvab lähiaastatel jõudsalt. Küsimus on hoopis, kas eksporditav elekter tuleb Eestit üha enam saastavast põlevkivist või saastevabast tuuleenergiast.

Teiseks kardetakse, et tuuleenergia koos teiste taastuva energia tootjatega tõstavad lõpptarbijale elektrihinda oluliselt. Ei saa küll väita, et tuul oleks kallis tooraine, kuid tuuleparkide püstitamiseks vajalikud investeeringud vajavad tõepoolest teatud aja jooksul - Eestis 12 aastat tootmise alustamisest - taastuva energia toetamist. Seda toetust maksavad EL-s kõik riigid, sest kõik on võtnud taastuva energia osakaalu saavutamiseks teatud kohustused.

Samas on EL-s juba pikemat aega arutusel alternatiivne toetuste maksmise süsteem, kus toetust maksab see riik (või selle riigi tarbija), kelle arvestusse konkreetne taastuva energia tootmine läheb, sõltumata millises riigis see elekter tegelikult toodeti. Näiteks on Itaalias juba rakendatud taastuva enegia impordi võimalust, et täita oma kohustused EL-i ees. See aga ei nõua taastuva elektri transporti selle riigi süsteemi vaid üksnes toetuse tasumist selle riigi poolt. Need toetuste ülekandmised vajavad riikidevahelisi kahepoolseid kokkuleppeid. Seega ei sea piire Eestis ka taastuva energia toetuse maht.

Kolmandaks peetakse takistuseks liinide tehnilist läbilaskevõime piiratust ja reservvõimsuste vähesust Eesti süsteemis. Olulisim kriteerium on Eesti süsteemi ülekandeliinide koguvõimsus teiste riikidega, mis on tehniliselt piisavalt suur juba praegu - Venemaaga (2000MW), Lätiga (1200MW) ja Soomega Estlink1 (350MW) - kokku üle 3500 MW. Lähiaastatel lisandub sellele Estlink 2 võimsusega 750MW.

Naaberriikidega ülekandeliinide maht tagab ka reserveerivate võimsuste impordi võimaluse, mis on arukas alternatiiv riigisisese reserveeriva võimsuse väljaehitamisele. Mida avatum on Eesti energiapoliitika, seda enam toob see Euroopa fondide raha meie regiooni uute ülekandeliinide rajamiseks (Rootsi, Läti-Leedu-Poolaga). Seega ei piira ka ülekandeliinid tuuleenergias soovitud tootmismahtusid.

Neljandaks väidetakse, et tuul on prognoosimatu ja ebaühtlane. Kaasaja elektrituru tingimustes, kus Eesti süsteemi elektribilansis on võimalik tootmisprognoose teha minimaalselt 1 tund ette ja kus ilmaennustused on lähiaja prognoosides muutunud ülitäpseiks, on tuuleenergia vägagi ette prognoositav. Kui Eesti ülekandevõrgud naabritega võimaldavad kanda üle suuri võimsusi mõlemas suunas, saab Eestist taastuvat elektrit tootev riik, Euroopa elektrisüsteemi integreeritud osa - see tagab aga meie elektribilansi tasakaalu igal ajahetkel.

Energeetika arengusuunad on Eesti majanduses määrava tähtsusega. Põlevkivi elekter ei ole konkurentsivõimeline alates 2013, kui CO2 õhkupaiskamise eest tuleb täiel määral tasuda.

Tuumaenergia rajamisele on meie ühiskond arusaadavatel põhjustel suuresti vastu.

Taastuva energia osakaal võiks kasvada Eestis hüppeliselt just tänu tuuleenergeetikale. See, et meie süsteemis on tuuleparkide ühendamiseks esitatud pea 4000 MW ulatuses taotlusi, ei näita selle keeruka alaga tegelevate ärimeeste reaalsustaju puudumist vaid pigem investeeringute ja väliskapitali sissevoolu suurt potensiaali.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tuuleenergia areng Eestis ei ole mitte ainuüksi roheliste mõttelaad ja pürgimus, see peaks olema kõigi majanduslikult mõtlevate poliitikute äratundmine, et just see on maailma majanduse üks prioriteetsetest suundadest. On ülimalt oluline, et Eesti ei alahindaks oma tuulepotensiaali ning võtaks eeskuju näiteks Taanist, kus planeeritakse aastaks 2015 kogu tarbitava elektri mahust 61% toota tuuleenergia abil ja seda aastaks 2030 juba 84% (Energy Perspectives of the Baltic Sea Region, Ea Energy Analyses A/S, Taani, 2009). Õnneks on just nende andmete autoritelt Taanist see Eesti tuulenergeetika analüüs tellitudki - loodame, et avatult ja mitte põhimõttel "kes maksab, see tellib muusika!"

Igatahes Eesti Tuuleenergia Liit soovib selles protsessis kindlasti osaleda.